Ehk teeks minister 2017/2018. õppeaastaga teisiti – kehtestaks nn ametlikud vaheajad viit veerandit ja viit vaheaega rakendavate koolide eeskujul? Neile koolidele, mis muudatust mitte mingil juhul ei taha või ei saa teha, jääks ju võimalus vana süsteemi juurde jääda. Minister kehtestab määruses küll koolivaheajad, aga põhikooli- ja gümnaasiumiseadus lubab koolipidajal kehtestada määruses kirjas olevatest erinevad koolivaheajad. Kohustuslik on ainult see, et koolis on õppeaasta jooksul vähemalt neli koolivaheaega kogukestusega vähemalt 12 nädalat, kusjuures suvine koolivaheaeg kestab vähemalt kaheksa järjestikust nädalat.

Mis oleks, kui 2017/2018. õppe-aasta ametlikud vaheajad kehtestaks minister juba viie vaheaja süsteemi järgi?

Muutuse poolt räägib tõsiasi, et kevadise poolaasta pikad veerandid väsitavad lapsed väga ära. Traditsionalist hüüatab nüüd, et seepärast ongi lastel kolm kuud kestvat suvevaheaega vaja, aga tegelikult on parem organismile puhkust anda ikka enne seda, kui ta on kurnatusse viidud. Õigel ajal tehtud paus võimaldab lühema puhkusega välja puhata. Peale selle lendab osa õppeaasta jooksul kogutud teadmisi liiga pika suvevaheaja korral sügiseks peast minema.

Teine tüüpvastuväide on ilm: „Eesti suvi on nii lühike” või „ilusa suveilmaga ei tule õppetööst nagunii midagi välja”. Need argumendid ei kannata kriitikat. Näiteks sel aastal on õppetööd segavat ilusat ilma palju olnud juba maikuus. Kliima soojenemise süvenedes hakkab seda ilmselt sagedamini juhtuma. Ka septembris on tihtipeale üsna suvised ilmad. Lahendus on klassiruumid, kus ka palava ilmaga on mõnus olla, mitte palavusele viidates õppetööle käega löömine. Ja veebruari lõpus, kuhu viie vaheaja süsteemi puhul langeb üks koolivaheaeg, on Eestis viimasel ajal kõige suurema tõenäosusega olnud hea suusa- ja kelguilm, mida ei saa öelda nelja veerandi süsteemi kevadvaheaja kohta märtsi lõpus.