JUHTKIRI | Jüri, kui on Helme, näita valitsuse ust
Reformierakonna suvepäevadel sündinud otsus kutsuda kokku riigikogu erakorraline istungjärk, et avaldada umbusaldust peaminister Jüri Ratasele, oli üllatav. Üllatav sellepärast, et selle umbusaldusavalduse õnnestumisse ei usu oravad isegi. Aga nagu selgus Kaja Kallase eilsest intervjuust, ei usu oravad ka siseminister Mart Helme umbusaldamise tulemuslikkusse. Sellisel juhul ei ole tõesti suurt vahet, kumba – Ratast või Helmet – umbusaldada.
Kuid ärme ruttame sündmustest ette. Selge on see, et põhimõtteliselt on Helmed ja Ratas oma möödunud nädala tegude tõttu tagasiastumise välja teeninud. Mart Helme selle eest, et püüdis koos oma pojaga valede abil ja ebaseaduslikult ametist kõrvaldada politsei- ja piirivalveameti peadirektorit Elmar Vaherit, kes saab oma tööga hästi hakkama.
Peale Helmetele selles asjas seni süüks pandu väärib rõhutamist, et Mart Helme valetas, nagu oleks jutt politseinike koondamise vajadusest ainult Vaheri väljamõeldis talle „selga tulistamiseks”. Siseministeeriumi kantsleri 17. mai kirjas on öeldud, et kulude kärpimise ettepanek ei tohi sisaldada töötajate põhipalkade vähendamist, küll aga võib sisaldada „struktuuri ja teenuste reorganiseerimisi”, mis lihtsate sõnadega öeldes tihtipeale tähendabki ametikohtade kaotamist. Helme näitab ennast ka reaalsusest irdunud juhina, kui kinnitab riigi halveneva rahalise seisu kiuste ja enne tuleva aasta majandusprognoosi selgumist, et personali vähendamiseni asi kindlasti ei lähe.
Ratas on umbusaldamise ära teeninud, sest isegi nüüd, kui Helmed libastusid kaugelt rohkema kui sõnavalikuga – ületasid võimupiire ja kuritarvitasid koalitsioonipartnerite usaldust –, räägib ta oma kulunud ja hambutut juttu: „See tegu oli täiesti lubamatu ning säärased algatused ei tohi korduda.” Ratas on teinud ennast otseselt vastutavaks Helmete tegevuse eest, mis lõhub riiki ja ühiskonda. Tõeline peaminister saadaks vähemalt Mart Helme valitsusest minema.
Uut koalitsiooni kokku panna poleks kahtlemata kerge ning Keskerakonnal ja Isamaal oleks selles tõenäoliselt ka tagasihoidlikum osa kui praegu. Ent kui riiki samas tempos lammutatakse, on neil jämedast otsast valitsuses vähe kasu, sest valimislubaduste elluviimiseks vajalikud ressursid kuivavad kokku.
