Väikese elegantse liigutusega lõi tollal tema juhitud Vabaerakond haava kontrollorganisse, mis peab aitama tagada valimiste puhtust. Tuleb välja, et läbi vahendaja, MTÜ Korruptsiooniradar, saab erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) Vabaerakonnalt iga kuu 5000 eurot. Sellest umbes pool kulub ühenduse juhi Ardo Ojasalu palgaks.

Et juhtunut paremini mõista, võiks eelnevat sõnastada ka teisiti: Vabaerakond annab varjatult komisjoni esimehele iga kuu mitu tuhat eurot pistist. Kujutlegem nüüd, et niisuguse meeleheaga oleks saanud hakkama näiteks Keskerakond, kellel on komisjoniga läbi aegade kõige teravamad vaidlused olnud? Või hoopiski nende põhirivaal Reformierakond? Kas oleks meil veel vähimatki usaldust, et järelevaataja langetab otsuseid erapooletult? Asjaolu, et Vabaerakonnal puudub võrreldav võimutäius, ei muuda tehtud kahju olemuses otseselt midagi.

Üsna vähe loeb seejuures ka näiteks tõik, et ehk ongi Ojasalu käitunud nii ausalt ja avalikult, kui ta väidab end olevat. Tema kas siiruse või siis kompetentsuse vastu kõneleb ennekõike kõige lihtsam tõdemus: oma tööd südamega tegev heade tavade valvur poleks nii ilmselges huvikonfliktis raha kunagi vastu võtnud.

Kõige suurem kahju sünnibki sellest, selline käitumine et annab võimaluse ka tões ja õiguses langetatud otsused ühe õlakehitusega kõrvale heita. Kui esitada klassikaline küsimus „cui bono?”, pole suurima kasu saajaks ei Vabaerakond ega ka komisjoni esimees, vaid hoopis need, kes valimistel teinekord enda ja riigi rahakoti segamini ajavad. Komisjoniga mitmes vaidluses kohut käiva Keskerakonna meelerõõm oli liigagi läbinähtav.