SDE lubatud taktikat saab hinnata nii või naa. Näiteks EKRE riigikogu fraktsiooni juhi Siim Pohlaku arvates on see rahvalt võimu ja hääle kaaperdamine. Sama on põhjust öelda ka IT- ja väliskaubandusministri Raul Siemi jutu kohta, et tuleval aastal võib e-hääletamise toimumine sattuda küsimärgi alla. Suur osa Eesti elanikke on ju e-valimised omaks võtnud ja seni on see end turvalisena tõendanud. Jah, EKRE ministrite loodud töörühm sõnastas 25 ettepanekut e-valimiste turvalisuse ja usaldusväärsuse suurendamiseks. Ent need tuleb sobival ajal ellu viia, et turvalisus oleks veel suurem, mitte kasutada neid ettekäändena e-valimiste katkestamiseks, lõpetamiseks või lihtsalt halvustamiseks.

E-hääletust tuleb arendada, mitte halvustada. E-valimistest loobumine oleks Eesti rahvalt võimu kaaperdamine.

E-valimised pole ideaalsed, nende suurim puudus on, et pole võimalik kontrollida, kas inimene andis hääle ikka ise või kas ta viibis arvuti juures üksi. Uute autentimislahendustega võib olla võimalik seda puudust vähendada – iseasi, kas juba tuleva aasta rahvahääletusel ja kohalikel valimistel. Pange tähele sedagi, et sääraste võimalike rikkumiste reaalne mõju valimistulemusele on nüüd nagunii väiksem, sest vallad on suuremad. Valitud saamiseks on vaja rohkem hääli. Ja ärge unustage, et ka tavavalimised on „häkitavad” – näiteks viinapudeliga. Võimalus e-hääletada pigem raskendab häälte ostmist, sest valemängur ei saa kindel olla, et äraostetu hiljem oma häält ei muuda.

Üksteist kuud enne kohalikke valimisi ja viis kuud enne tõenäolist rahvahääletust ei ole aeg, mil teha valimiskorras suuri muudatusi. Need peaksid olema lõpetatud hiljemalt aasta enne valimisvõitlust. Mis puutub pikemasse plaani, siis selleski on selge, et e-valimisi tuleb jätkata – tõrjudes vajaduse korral Euroopa Liidust tulla võivaid nõudmisi luua krüpteeritud suhtluskanalitesse jõuametkondade tarvis „tagauksi”.