Isiksuse kahestumine viitab alati probleemidele. Kui sündroom tabab valitsuse liiget, kellele on usaldatud märkimisväärne võimutäius, jagavad seda probleemi paratamatult ka kõik teised kodanikud.

Aegi arbitraarsel käitumisel on mitu taunitavat mõõdet, mis näitavad teda ebakompetentse ja kättemaksuhimulise juhina. Esiteks antud sõna ehk allkirja tagasivõtt. See näitab, et minister sisuliselt ei vastuta enda sõnade ega otsuste eest. Kujutage ette olukorda, kus keegi tahaks taganeda lepingule antud allkirjast. See oleks võimalik ainult erandjuhul. Näiteks siis, kui allkiri saadi pettuse teel või survestades. Pole kuulnud, et ministri kabinetist oleks väljunud mõni nuga viibutav šarlatan.

Küll võis ta panna allkirja hoolimatusest ja veendumata, mida heaks kiidab. Aeg rõhub oma eneseõigustuses just sellele versioonile. Ta esmased kommentaarid viitavad tema meeskonna korralagedusele, mida ta kavatseb lahendada oma ametnike seas tehtava näidishukkamise kaudu, et „säärane olukord enam ei korduks”.

Tõenäoliselt on alluvate ründamine siiski kattevari tõsiasjale, et minister laskis ükskõiksusest oma töökohustuste vastu auhinnasaajate sekka nime, mida ta seal näha ei tahtnud. See viib probleemi teise, vähemalt sama tõsise haruni. Minister kasutas talle seadusega antud võimutäiust puhtalt isiklike maitse-eelistuste läbisurumiseks.

Auhinna saajaid valinud komisjon ju otsustas, et Pärnits on selle oma tegevusega ära teeninud. Ent ministrit ärritas Pärnitsa provokatiivne riietusstiil ja laetud tänukõne niivõrd, et ta ei pidanud paljuks koguni omaenda sõnu süüa. Mida ütleb see Eesti riigi nimel langetatud otsuste usaldusväärsuse kohta? Palju maksab selliste ministrite puhul Eesti vabariigi sõna?