Juhtkiri: kaks miinust ja üks õrn küsimärk

Kas Nordic Aviation Group jääb ellu? Kolm päeva tegevust on muidugi väga lühike aeg, aga selle põhjal saab teha esimesed järeldused ja seada realistlikud sihid.

Üks rasvane miinus tuleb uue lennundusettevõtte elušansside arvestusse anda juba eelloo ehk Estonian Airi saatuse eest. Ainuüksi sellest on selge, et kerge ei hakka NAG-l olema. Teise miinuse annab fakt, et ükski erainvestor ei tõtanud lahkunu asemele uut lennufirmat tegema, vaid selle tegi riik. Peaaegu kõik uue riikliku lennufirma rajamise kohta sõna võtnud äritegelased on otsust kritiseerinud. Infortari omanikud, kes olnuksid nõus puhtalt pääsenud Estonian Airi investeerima, ei ole. Kas nad jälgivad praegu kõrvalt, kuidas Infortari endisel tegevjuhil Jaan Tammel NAG käivitamine edeneb, ja astuvad mängu juhul, kui NAG-l on esimesed head tulemused ette näidata? Idufirmanduse keeles: kas riik on nagu äriingel ja Infortarist võib saada teise rahastamisringi investor?

Riik on varemgi äriingliks hakanud (Arengufondi kaudu ja mõnikord hea tulemusega), aga kõnealusel juhul on probleem selles, et mängu pandud summa on väga suur. Eriti kui arvestada riski ja firma väärtuse võimalikku kasvu – esimene on suur, teine väike. Juhuks kui asi jõuab kunagi tõesti Infortari kaasamiseni, tuleks majandusministri kabineti seinale kleepida Tamme sõnad intervjuus Eesti Päevalehele: „Sissetöötatud, aga kehvas seisus lennufirmal on ikkagi suur väärtus, uue ülesehitamine on päris suur kulu.”

Kas teised lennufirmad üldse jätavad nišši, mille täitmine uue lennufirma pidamist õigustaks?

Väikese miinuse või vähemalt küsimärgi võib praegu panna küsimuses, kas teised lennufirmad üldse jätavad NAG-le nišši, mille täitmine NAG pidamist õigustaks. Finnair on lubanud panna Tallinna ja Helsingi vahele lendama suuremad lennukid, SAS alustab lende Tallinnast Oslosse, Kopenhaagenisse ja Stockholmi, Air Balticul on Eesti elanike vedamiseks veelgi suuremad tulevikuplaanid. Probleem ei ole selles, et keegi peale rahvusliku lennufirma ei taha meid lennutada, vaid selles, et Tallinnast lähtuvate otselendudega kasumlikult lendamiseks on meid tihti liiga vähe.

Kui lähemad pool aastat tõestavad, et rahvuslikku lennukompaniid on tõesti vaja üksnes paari-kolme sihtpunkti jaoks, siis oleks mõistlik jätta NAG ainult päästeoperatsiooniks, selle tegevus lõpetada ja leida kriitilise tähtsusega liinidele vedaja riigihanke korras. Kui aga siiski jätkatakse NAG rajamise teed, tuleb paika panna konkreetsed näitajad, mille täitmata jäämise korral riik lennufirma tegevuse kiiresti kokku tõmbab, sest sellel ei ole perspektiivi.