JUHTKIRI | Kaks viisakat viisi reformiga edasi liikuda
Kolmapäeval seisab riigikogul ees kogumispensionide seaduse ehk pensionireformi hääletus. Koalitsiooni soovi järgi tehakse see valitsuse usaldushääletuse vormis, et vältida muudatusettepanekute arutamist. Kavatsus on halb ja sugugi mitte riigimehelik, mida nii suure ja kaugeleulatuva mõjuga reform eeldaks. Eriti vastutustundetu on see pärast õiguskantsleri hinnangut, et reform võib olla põhiseadusega vastuolus.
Õiguskantsler ei sekkunud poliitikasse, nagu osa valitsuse poliitikuid väidab. Vastupidi, ta tegi oma tööd nagu kord ja kohus, osutades reformi fundamentaalsetele vigadele, mille valitsus on oma liigse entusiasmi või ülbuse tõttu eelnõusse jätnud.
Jõuga läbisurumine on häbitu juba sellegi pärast, et praeguse ajakava järgi langeks samba laialijagamise algus vahetult valimiste-eelsesse aega.
Kõige suuremast veast: miks küll peaks teisest sambast lahkuda soovijatele välja maksma ka summa, mis on sinna kogunenud sotsiaalmaksu 4%-st? Inimese enda palgast kogunenud 2% väljamaksmist võib veel mõista, aga 4% väljamaksmist praegustel tingimustel mitte. Neile, kes pole teise sambaga liitunud, ei paku ju valitsus võimalust selle 4% eest saadud pensioniõigus kohe rahaks teha! Niivõrd kui Seederi-Helme pensionireformis üldse loogikat on, tuleks selle järgi ju kõnealune 4% arvestada ümber esimese samba pensioniõiguseks, mitte välja maksta. Kuid leidub muidki viise, kuidas selles punktis ebavõrdset kohtlemist vältida.
Niisiis, vältimaks riski, et riigikohus kuulutab pensionireformi põhiseadusvastaseks, parandaks normaalne vastutustundlik valitsuskoalitsioon selle vea. Tegemist pole poliitilise küsimusega, vaid seaduse elementaarse kvaliteedi tagamisega.
Teatavasti on pensionireformi seaduses vigu ja vaieldavaid kohti palju rohkem kui nimetatud 4% küsimus. Sellepärast võiks valitsuskoalitsioon teha isegi väheke pikema sammu riigimehelikkuse poole ja piirduda praegu ainult poole reformiga. Selle poolega, mille vajalikkuses valitseb koalitsiooni ja opositsiooni vahel suures plaanis üksmeel: muuta paindlikumaks väljamaksete korraldus, kui pensionikoguja jõuab pensioniikka.
Ülejäänud osas seevastu tuleks poliitilistel jõududel otsida koalitsiooni-opositsiooni piire ületavat konsensust. Kiirustamine ja jõuga läbisurumine on häbitu juba sellegi pärast, et praeguse ajakava järgi langeks samba laialijagamise algus vahetult valimiste-eelsesse aega.
