JUHTKIRI | Kaljulaid kaitseb kaudselt ka Helmeid
Pärast seda, kui president Kersti Kaljulaid otsesõnu teatas, et tema arvates ei peaks sellisel ministril nagu Martin Helme olema kohta valitsuses, said käremeelsemate ekrelaste presidendivastased sõnavõtud uut hoogu. Hoopis presidendil endal tulevat tagasi astuda, sest ta ei suutvat olla päevapoliitikast kõrgemal.
Ainet Eesti põhiseadust ja selle tõlgendamist puudutavaks juriidiliseks debatiks Helmete sõnad ja teod ning Kaljulaidi sõnad kahtlemata annavad. Selle kohta, kuivõrd president tohib valitsuse koosseisu puudutavatesse küsimustesse sekkuda, on Eesti põhiseaduse kommenteeritud väljaandes öeldud, et „uue valitsuse ametisse nimetamine presidendi poolt pole pelgalt tehniline protseduur”. Loogiliselt võttes on presidendil seega ka pärast valitsuse ametisse nimetamist kohane vahel valitsuse tegemiste kohta arvamust avaldada. Tõsi, õigusteadlased ütlevad ka seda, et ministrikandidaadi nõuetele vastavust peab olema võimalik üheselt hinnata, et välistada presidendi vaba otsustus.
Need takistused, mille puhul inimene ministriks ei sobi, on praegu ainult nn loomulikud takistused (isik pole Eesti kodanik, tema kohta on jõus süüdimõistev kohtuotsus, tema kohta on välja kuulutatud füüsilise isiku pankrot, talle on määratud eestkostja). Ent EKRE võiks peale presidendi kritiseerimise mõelda, miks just pärast nende valitsusse pääsemist on aktuaalseks muutunud küsimus, kas ka ministritele peaks seadusega kehtestama kvalifikatsiooninõuded, nagu kehtivad paljudele tähtsamatele riigiametnikele. Sellised nõuded vähendaksid riski, et ametisse pääseb minister, kes on rumalam ja õppimisvõimetum kui tema alluvad.
Helmetel, kelle jutu järgi on EKRE kaugem eesmärk ainuvõim ning Reformierakonna hävitamine, tasuks mõelda ka sellele, et EKRE toetusreiting ei ole pärast valitsusse pääsemist enam tõusnud. Küll aga on Reformierakonna reiting tõusnud nii palju, et väga julgetes unistustes võiksid pigem nemad loota järgmistel valimistel ainuvõim saada. Martin Helmet ministrikohale sobimatuks pidades kaitseb president seega kaudselt ka EKRE-t, seistes vastu poliitilisele kultuurile, kus kord võimule pääsenud poliitikud ei pea ühtki oma viga nii suureks, et tagasi astuda.
