JUHTKIRI: Kas Eesti parlament on vaidlemise koht?
Tõenäoliselt saab. Vastupidine oleks üllatav. Ka napilt üle 50-protsendine tulemus oleks tegelikult kaotus, sest 2007. aastal kogus võimupartei peaaegu kaks kolmandikku häältest. Tõenäoliselt teatatakse Ühtse Venemaa tulemuseks 55 protsendi ümber. Rohkem poleks ka usutav.
Üldine arusaam Venemaa parlamendist ütleb, et tegemist on Kremli ja valitsuse ustava käsutäitjaga. Duuma arvamust ei arvesta Venemaal eriti keegi. Selle praegust olukorda iseloomustab hästi esimehe Boriss Grõzlovi kuulus repliik: „Duuma – see pole diskussioonide koht!” Aga kas Eesti parlament on poliitiliste vaidluste koht?
Sügisel käisin kõrgematel riigikaitsekursustel, kus osalevad aktiivsed kodanikud riigi- ja erasektorist. Ausalt öeldes üllatas, kui palju muretseti õhtuti omavahel vesteldes riigikogu „puudlistamise” ja valitsuse kummitempliks muutumise pärast. Küsisin arvamust riigikogu staažikaimalt liikmelt Eiki Nestorilt, kes on ainsana olnud valitud kõikidesse riigikogu koosseisudesse alates 1992. aastast. Nestor väidab, et üha enam eelistab riigikogu enamus poliitilisi vaidlusi pidada monoloogi vormis, kuid diskussioon ei ole siiski päriselt kadunud. Kuid mis on Nestori arvates halb – muutunud on diskussiooni toon.
„Üheksakümnendate alguses ei saanud ükski minister endale lubada vaidluses argumendina asjaolu, et ta on valitsuse liige ja seetõttu on tal õigus. Vaieldi rohkem ja mitte ainult opositsiooniga,” väidab Nestor. „Valitsusliidu saadikud olid julgemad ennast valitsuse suhtes kehtestama. Põhiseaduse mõte Eestist kui parlamentaarsest riigist töötas paremini.”
Nestori sõnul on peaminister Ansip riigikogus omaenese tarkuse kuulutamisel saavutanud „riigiduumaliku taseme”. Peaminister, kellel on alati õigus. Vähem arrogantsed pole minu arvates rahandusminister Ligi ja veel mõned ministrid. Nad teavad, et praegust riigikogu pole mõtet arvestada, sest see teeb nii, nagu valitsus ütleb. Nagu Venemaalgi, mida me armastame kritiseerida.
