Kuhu ma siis tüürin?

Kaugküttepiirkonnad on loodud ka sinna, kus see ei ole kõige taskukohasem ja keskkonnasõbralikum kütmisviis. Riigikontroll hindab, et 89% juhtudel on kaugküttepiirkonnad kehtestatud ilma katlamajade ja soojusvõrkude seisukorda, investeeringuvajadust ja jätkusuutlikkust välja selgitamata, alternatiivseid küttelahendusi kaalumata ning veendumata, et kaugküte on piirkonnas odavaim ja parim viis soojust saada.
Siin on probleem. Kaugküttepiirkonnas elamine tähendab, et kaugküttesoojust tarbida on kohustuslik ka siis, kui see pole parim ja soodsaim soojusvarustuse viis. Pole vahet, kas soojus on toodetud ja jaotatud tõhusalt, kas selle hind on konkurentsivõimeline. Tühja sellest, et sooja maksumusest võib kadu sageli moodustada üle 20–25%. Kaugkütteorjaks teeb su üks seadus, mis on tehtud selleks, et tagada kaugküttefirmadele stabiilne kundede hulk. Ja tulebki maksta ja maksta, kuigi on näha, et see ei ole mõistlik.
Alustuseks piisaks sellestki, kui riik teeks selgeks, mis piirkondades on üldse mõtet kaugküttega jännata ja kus see ei ole kindlasti elujõuline. Elujõulistesse tuleks investeerida ja teistest piirkondadest pärisorjus kaotada. Muidu jäämegi edasi õhku kütma.