JUHTKIRI | Kes pole roheline, sel on vilets tulevik
Teisipäeval napilt Euroopa Komisjoni presidendiks valitud Ursula von der Leyeni europarlamendis peetud kõnest puudutas peaaegu kümnendik kliimamuutust. Ta võttis selle teema ka esimesena ette. Rände- ja piiriprobleemid, igasuguse ebavõrdsuse vähendamine – kõik see tuli jutuks alles pärast kliimapoliitika eesmärkide visandamist.
Kes tõttab seda pidama meie siinse elu ja äri seisukohast ebaoluliseks märgiks, meenutagu europarlamendi valimiste tulemusi. Euroopa roheliste ja rohekate parteide ühendus tõusis europarlamendi suuruselt neljandaks jõuks, kellest kolm kõige suuremat jäeti EL-i tippametikohtade jagamisel küll kõrvale, aga nad on Euroopas ikkagi kaalukas jõud. Ilmselt kaalukam kui mitme fraktsiooni vahel jagunenud euroskeptikud, kes teevad küll palju kisa, kuid ei suuda üleeuroopalist koostööd ei teha.
Kliima pärast muretsev mõtteviis on tähtsal kohal – tähtsamal kui Eestis – paljudes meile majanduslikult olulistes Euroopa riikides, näiteks Soomes, Rootsis ja Saksamaal.
Brüsselist tõotab von der Leyeni ametiajal hakata tulema teateid keskkonnaeesmärkide karmistamisest. Juba teisipäeval kuulutas von der Leyen, et tema juhitava komisjoni eesmärk hakkab olema muuta Euroopa 2050. aastaks kliimaneutraalseks maailmajaoks – ja selleks polevat piisav vähendada 2030. aastaks CO2-emissiooni 40% võrra, vaja olevat vähendada 50–55%. Vähe sellest, et saastamist vähendama motiveerib Euroopa Liit meid nii piitsa kui ka präänikuga (majandusminister Taavi Aasa uhked investeerimisplaanid põhinevad ju suuresti lootusel EL-i kliimarahastusest tubli tükk haugata). Äri liigub Euroopas üldiselt selles suunas, et suurettevõtjatel tuleb üha rohkem hakata andma infot, kas nende tegevus on ka keskkonnasäästlik ja jätkusuutlik.
Lühidalt: kliimaneutraalsuse jms küsimustes Euroopa pidurite hulka asumine, mida Jüri Ratase valitsus hiljuti tegi, on majanduslikus mõttes nagu vastutuult sülitamine. Maailma saatus ei sõltu eriti sellest, kui palju CO2 väike Eesti emiteerib. Küll aga sõltub Eesti ja ta elanike kliimaküsimustesse suhtumisest see, kuivõrd me osaleme ja saame kasu puhtast majandusest, mis eelseisval paaril-kolmel aastakümnel kõigi eelduste kohaselt jõudsalt kasvab.
