Kiik ütleb, et ümbrikupalka võttev inimene on oma tulevase kehva pensioni eest kaasvastutaja: „Ükski inimene pole 100% oma saatuses süüdi, aga ta ei saa ka end distantseerida ja lükata vastutust riigile.” See on terve ellusuhtumine, mida nöökida on põhjust üksnes Keskerakonna rikkalike ja kõigist hoolimisest rääkivate valimislubaduste taustal. Kui Kiik suudab ja tahab sama joont hoida ka ministrina, siis ei pea Ratase teise valitsuse ajal hoolekanderiigi vastutustundetut paisutamist eriti kartma.

Sambareformi varjus taganevad valitsust loovad erakonnad salamisi oma valijatele olulistest väärtustest. Eriti sisserände valdkonnas.

Palju suurema küsimuse tekitab Kiige tulevase kolleegi Solmani sõnum, mis järgnes Isamaa sambareformi üldiselt toetava ettevõtja Indrek Neivelti prognoosile saates „Suud puhtaks”. Neivelt ennustas, et demograafilist olukorda, millega toime tulemiseks teine sammas on loodud – 2060. aastal 1,3 töötajat ühe pensionäri kohta – Eestisse tegelikult ei teki. Neivelti arvates selline ühiskond lihtsalt ei toimiks ega oleks võimalik. Seetõttu voolab suhteliselt kõrgepalgalisse Eestisse immigratsioonipoliitika suunast hoolimata võõrtööjõudu, muutes töötajate/pensionäride suhte talutavamaks. Kõlab loogiliselt, eks? Saatejuhi küsimusele, kas Isamaa näeb Neivelti stsenaariumile alternatiivi, vastas ka Solman, et Neivelt on väga tark mees ja keeruline on temaga mitte nõustuda (ning viis seejärel jutu kiiresti mujale).

See kõlab nii, nagu kuuluks Isamaa pikaajalisse plaani tegelikult suure sisserände ja globaliseerumise korraldamine. Margus Tsahkna aegsel Isamaal mäletatavasti oligi visioon 2.0 – kaks miljonit end eestlaseks pidavat inimest maailmas ja kaks miljonit Eesti majandusele töötavat inimest maailmas. Isamaa sambaplaani teine tõlgendus on, et loodav koalitsioon pole lihtsalt viitsinud mõelda, et samm A toob endaga kaasa vajaduse teha samm B. Sambareformi varjus taganevad valitsust loovad erakonnad teadlikult või rumalusest mõnest oma valijatele olulisest põhiväärtusest.