Tegelikult on asja tuum irooniast kaugel. Enim lõikab ERJK kaotamisest kasu valitsuse juhtpartei, kellel avaneb tänu eelnõusse kirjutatud aegumisele võimalus ligi 1,3 miljoni eurone nõue korstnasse kirjutada. Nõue käis keelatud annetuste kohta.

Keelatud annetus on näiteks see, kui riigi raha kasutatakse erakonnale valimistel edu ostmiseks. Tavakeeli nimetatakse seda valimistulemuste varastamiseks. Aga palju paremad pole ka skeemid, kus tahetakse varjata raha päritolu sellega, et kasutatakse annetamiseks asjasse mittepuutuvaid vahendajaid. Selline teguviis kannab tavakeeles rahapesu nime.

Valitsuse juhtpartei näitab, et ei pea ausa mängu reegleid millekski. Ta tuleks juba eos peatada.

Mõlemad lähevad kuriteo mõiste alla. Poliitikas niisugust käitumist tolereerides jõuame kiiresti end ise toitva süsteemini, kus võimulolija kasutab oma mõjuvõimu, et veenda näiteks ärimehi end rahastama, ja tugevneb seeläbi veelgi. Selline struktuur on kõige lähedasem maffiale, kuid varjatud raha on väga osav leidma auke ka nõrgalt toimivates demokraatiates.

Keskerakonna selgitused, miks pidi üks annetuse tegemise ajal hoopis EKRE-sse kuulunud inimene andma neile n-ö lambist peaaegu poole kõigist jaanuari annetustest, mõjuvad oma naiivsuses lapsikult. Seda enam et ERJK andmetel ei tohiks heldel annetajal selleks vajalikke vahendeid ollagi.

Öeldakse, et kui prussakaid on juba näha, ei mahu nad enam pimedatesse nurgatagustesse lihtsalt ära. Ja kui keegi kõnnib ja prääksub nagu part, võib üsna kindalt öelda, et teadagi, mis linnuga on tegemist. Keskerakonna vana komme ebaausalt poliitikat teha hakkab jälle teki alt paistma. Paraku on seekord nende käes ka võim. Kui Keskerakonna valemängu ei peatata, võib see kõrvalseisjatele üsnagi mürgiseks kombinatsiooniks osutuda.