Juhtkiri: Kestlikult kahanev kirik
Just nii palju inimesi pidas end 2011. aasta rahvaloenduse usuküsimusele vastates luterlaseks. EELK on pärast 2005. aastat oma liikmeskonna arvandmeid kitsilt avaldanud. Võib-olla seetõttu, et need ei oleks rõõmustavad – kahanemine, kahanemine, kahanemine. Veel 2000. aasta rahvaloenduse aegu pidas end luterlaseks üle 152 000 Eesti elaniku.
Viilma, keda on nimetatud konservatiivsemat joont pooldavaks vaimulikuks, on praegu 41-aastane. See tähendab, et tal on võimalik EELK-d juhtida veel 24 aastat (65-aastaseks saamiseni), kui ta just kirikukogu millegagi niivõrd välja ei vihasta, et see ta tagandab. Kuidas sobivad kokku kahanev kirik ja konservatiiv? Kui kahe rahvaloenduse andmeid ekstrapoleerida, siis võib öelda, et Viilma emerituuri arvamise ajaks ei pruugigi luteri kirikul enam eriti liikmeid olla.
Nii drastiline tähtsuse kahanemine luteri kirikut Eestis siiski ilmselt ees ei oota, sest aktiivseid liikmeid on tal praegugi mitu korda vähem kui ennast rahvaloendusel luterlaseks nimetanuid. Luteri kirikul on Eestis sügavad ajaloolised juured, mis tähendab, et paljud, kes end luterlaseks nimetavad, teevad seda n-ö inertsist – näiteks sellepärast, et nende vanemad või vanavanemad käisid luteri kirikus. Ja nendest, kes end viimasel rahvaloendusel usklikuks ei pidanud või ei soovinud usuküsimusele vastata, võib osa ühel hetkel endas luterlase leida. Juhtub ju ikka, et eluaeg usuleige või -vaenulik olnud inimene otsustab kõrgemasse ikka jõudes kirikus käima hakata, et parandada oma hauataguse elu šansse.
Kui agaralt peaks luteri kirik tegutsema, et Eesti inimesed tuleksid hingele pelgupaika otsima just tema, mitte mõne teise, võib-olla agressiivsema, usuvoolu või -lahu juurde? Sel sajandil on ta oma organisatsiooni suurusest hoolimata ühiskonnas vähe silma torganud. Kriitilisemad inimesed ütlevad, et EELK-s valitseb stagnatsioon, teised aga väidavad vastu, et kirik ei peagi iga hinna eest tähelepanu püüdma. Ent nii kõiki puudutavates kui ka kohalikes ühiskonnaasjus – muudelgi teemadel peale samasooliste kooselu – intelligentselt kaasa rääkimine ei ole iga hinna eest tähelepanu püüdmine ja seda võiksid kirikutegelased rohkem teha. Eestile, mille ajaloos, kultuuriväärtustes ja tänapäevaseski elus on luteri kirikul märkimisväärne osa, on hea, kui sel kirikul läheb siin hästi.
