JUHTKIRI | Kevadel ei külva, sügisel ei söö

Põhimõtet „Püsi kodus!” on paari-kolme nädala perspektiivis väga tähtis järgida, aga mida aeg edasi, seda kriitilisemaks muutub hooajaliste põllumajandustöötajate leidmise küsimus. Eesti on ju viimaste aastatega astunud nende paljude Euroopa riikide hulka, kus põllul ja laudas tehtav palgatöö oma inimesi ei tõmba. Ent välistööjõu Eestisse toomine on seiskunud.

Siseministeerium eesotsas minister Mart Helmega ja põllumeeste esindajad näevad praegu probleemile täiesti erinevaid lahendusi. Põllumehed nõuavad hooajaliste põllumajandustööliste riiki lubamist – kevadtöödeks olevat neid vaja umbes 2000 –, aga siseminister arvab, et välistööjõu asemel võiks kasutada tööta jäävaid Eesti elanikke.

Toidujulgeoleku tagamine pole ammu olnud Eestis nii tähtis kui tänavu. Täielik „ei” välistööjõu kasutamisele on riskantne poliitika.

Siseministeeriumi seisukoht on liiga jäik. Pikemas vaates tuleb praegu muidugi eelistada ja soodustada kohalike värbamist, sest piirid on üldiselt kinni ja töötus kasvab kiiresti. Probleem on selles, et põllumajanduses hakkab tööjõuvajadus suurenema juba lähinädalatel, aga paljudel tööta jäänud kohalikel võimaldavad töötuskindlustus, säästud ja sõprade abi uue töö otsimisega paar kuud või rohkemgi oodata. Põllumajanduskoja juhi Roomet Sõrmuse sõnadega: „Külvi ja taimede istutamist ei saa edasi lükata, lehmi tuleb mitu korda päevas lüpsta.”

Võib-olla selleks ajaks, kui tuleb saaki koristama hakata (näiteks juunikuus maasikaid), on hulk eestimaalasi juba jõudnud arusaamisele, et parem varblane (hooajaline töö põllumajanduses) peos kui tuvi (endine töö) katusel. Kevadtööde puhul sellele veel loota ei saa. Seetõttu peaks siseministeerium pikema jututa pikendama tööluba neil välismaalastel, kes juba on siin, aga kellel saab luba maikuuks läbi. Milleks solgutada inimesi, kelleta tööandjatel on vähemalt lähikuudel raske tootmise jätkumist tagada?

Edasist tuleks kohe igasuguste eelarvamusteta arutama hakata: kui palju piisavalt oskuslikke inimesi on mingite präänikute (näiteks palgatoetus) või piitsadega (näiteks: toetust saad ainult siis, kui teed kindlas mahus hädaabitöid) võimalik suunata tööle aladele, kus on töökäsi puudu?

Toidujulgeoleku tagamine pole ammu olnud Eestis nii tähtis kui tänavu.