Foto: Ilmar Saabas

Tunneme kaasa eile õnnetult hukkunud Jüri Aarma lähedastele ja kõigile, kellele tema tegemised korda läksid – ja neid inimesi on palju. Aarma lahkumine on kaotus Eesti kultuurile, aga ühtlasi on see ka proosaline raudteeohutuse küsimus. Raudteeohutus võiks meil parem olla, sest õnnetuste ja hukkunute arv on viimastel aastatel suurenenud. Möödunud aastal hukkus raudteel 13 inimest.

Asjasse puutuvad ametiisikud – politseist, Elronist, Eesti Raudteest – jagasid eile pärast õnnetust tavapäraseid manitsusi, mis üldiselt on täiesti õiged. Ohutuse tagamiseks tuleb raudteed ületades alati olla väga tähelepanelik. Enne raudtee ületamist tuleks kõigil liiklejatel peatuda ja veenduda, et rongi ei tule. Arvestage, et jalakäijad ja jalgratturid on vähem kaitstud liiklejad, kes saavad õnnetuses alati raskemini kannatada kui sõiduk, millega nad kokku põrkavad.

Vaja on rohkem tunneleid ja sildu või rongi tulekust märku andvat signalisatsiooni seal, kuhu tunnelit-silda ehitada ei saa.

Ent eile õhtul toimus Tallinna Veerenni raudteeületuskohas, kus Aarma hommikul hukkus, ka mälestus- ja protestiaktsioon „Rumalate ohutuslahenduste ja Veerenni ohvrite mälestuseks”. Nimelt on see ülekäik teada-tuntud kui ohtlik koht, kus möödunud aastal juba hukkus üks jalakäija. Ohtlikke olukordi on seal olnud rohkem, sest rong ilmub suure kiirusega kurvi tagant. Tagantjärele saab vaid oletada, kui palju suurem tähelepanelikkus oleks Aarma või mullu hukkunud jalakäija päästnud. Foor ja helisignalisatsioon, mis hakkab tööle parajal ajal enne rongi ülekäigukohale jõudmist, oleks selles kohas palju kindlam turvalisuse garantii. Veerenni ülekäigule lubab Eesti Raudtee seda aasta lõpuks.

Paljudesse jalakäijate ja kergliikluse ülekäigukohtadesse – ka Veerenni omasse – on Eesti Raudtee ohutuse tagamiseks paigaldanud tõkked, mis ei lase inimestel täie hooga üle raudtee põrutada, vaid sunnivad jalgrattureid ja lapsevankri lükkajaid manööverdama. Sellise lahenduse ohutust suurendav mõju on kahjuks vaieldav, sest raudtee ületajate aeglustamise kõrval hajutab see nende tähelepanu.

Loodame, et eilne õnnetus ajendab Eesti Raudteed ja omavalitsusi parandama ülekäikude ohutust. Kahetise mõjuga „takistusribadel”, samuti kilomeetrite pikkustel taradel, mida Eesti Raudtee praegu Tallinnas ehitab, on pigem poolik mõju. Vaja on rohkem ülekäike, soovitatavalt tunneleid või sildu, et inimesed suvalistes kohtades raudteele ei läheks, ja rongi tulekust märku andvat signalisatsiooni kohtades, kuhu tunnelit-silda ehitada ei saa.