Laaneots on väljakujunenud isiksus ja tahaks uskuda, et valimiskampaania alased kaalutlused puudutavad teda vähe. Kuid tema viide tekitab paratamatult tunde, nagu oleks kindralite parteistumine veel enne ametiaja lõppu midagi täiesti loomulikku. Tegelikult ei peaks olema. Kaitseväeteenistus peab demokraatlikus riigis olema selgelt mitteerakondlik ja apoliitiline. Sõjaline jõud peab olema rakendatud riiklikes, mitte erakondlikes huvides. Kui Terras oli tõesti marionett, siis miks oli ta Laaneotsa lähedane kaastöötaja?

Probleem on ennekõike riigikaitse arengukavas ja sealhulgas kaitseringkondade kaotamises senisel kujul. Kriitikute sõnul takistab see territoriaalkaitse korraldamist ja juhtimist ning jätab selle pigem kaitseliidu malevate tasandile, mis on märksa väiksemad üksused. Kriitikud osutavad, et kui side keskse juhtimisega on häiritud, jääb piirkondlik kaitse killustatuks. Samuti on probleem sõjaaja koosseisude suuruses. Samadele momentidele, mida Laaneots esile tõstis, on siinse lehe veergudel korduvalt tähelepanu juhtinud Leo Kunnas. Ringkondade pädevuse ümbermängimine ja väga suure vastutuse panemine kaitseliidule nappide ressursside tingimustes on tõepoolest halvasti põhjendatud. Sõjaaja koosseisude kohta tekib kriitiline küsimus, kui paljudele on meil anda piisavalt relvastust.

Ka kindral Johannes Kerdi teekond Reformierakonnas ei kulge päris valutult. Tema Saaremaa koolis esinemisel aetud jutt sellest, et ajateenistuseks kõlbmatute meestega ehk ei tasukski lapsi saada, oli ehk kantud parimatest kavatsustest kaitseväe populariseerimisel, aga üsna piiripealne – inimestel võib olla teisigi häid omadusi peale nende, mida ajateenistuses vaja läheb. Sõda pidada olema poliitika jätkamine teiste vahenditega. Paistab, et clausewitzlik „poliitika jätkamine” nende esimeste vahenditega kindralitel nii valutult välja ei tulegi.