Juhtkiri: kirjud nimekirjad

Möödunud kevadel vahetult enne peaministriks saamist peetud kõnes teatas Taavi Rõivas, et Eestil ei ole vaja „suurt narratiivi”. Ainus narratiiv, mida Eesti vajab, olevat „saatus me eneste kätes ehk lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada”. Võrrelge seda avaldust laupäeval erakonna üldkogul esitatud mõttega: „Uus Põhjamaa ongi Eesti suur narratiiv – paremini kaitstud, jõukam ja kasvav rahvas.”

Selle peale võib öelda, et Reformierakonna klienditeenindus töötab. Avalduse, et suurt narratiivi pole vaja, võttis valijaskond märtsis vastu küllaltki kriitiliselt, vallandusid jutud Reformierakonna ideedepuudusest jne. Erakonna poliittehnoloogid võtsid seda kuulda ja pakuvad meile nüüd ikkagi ka suurt narratiivi.

Põhjamaid (ja Šveitsi) nimetas Rõivas tegelikult ka tolles märtsikuises kõnes, rääkides, et iga õnnestunud riigi narratiiv on „tahtmine teostada oma elu ja riiki iga päev, loominguliselt ja lustiga”. Toimunud on mõningane „toote” tuunimine, sest praeguse ajastu vaim nõuab erakondadelt sotsiaalsemat olekut kui 2000-ndad, rääkimata 1990-ndatest. Eks teisedki erakonnad tuunivad oma „toodet”, püüdes aimata valijate meelestatust, aga Reformierakonna puhul torkab ärijuhtimislik mentaliteet praegu kõige rohkem silma. Pragmaatiline meelelaad ei ole ilmtingimata halb, aga narratiivide teoks tegemisele aitab kaasa, kui inimest innustavad ka selle narratiiviga ühte sobivad sisemised veendumused.

Kui palju on nüüdseks lukku löödud valimisnimekirjades inimesi, kes välja käidud narratiive tõepoolest teostada suudaksid? Nimekirjade selles osas, kust kandidaadid tõenäoliselt järgmisse riigikokku pääsevad, on pilt kirju. Sealt leiab nii peibutusparte nagu Maire Aunaste kui ka parteisõdureid nagu Priit Toobal, nii vanu sisukaid poliitikuid nagu Jürgen Ligi kui ka uusi eeldatavasti sisukaid poliitikuid nagu Anvar Samost. Peale selle on kaks pikka nimekirja erakondadelt, mis ei ole praegu riigikogus. Valikut on.