Miks ta tavalises korras Eesti kodakondsust ei taotle, vaid tahab seda saada eriliste teenete eest, küsivad ettepaneku mõõdukad kriitikud (käredad arvavad teadagi mida). Vastus on lihtne: Ivanov on ka halli passiga rahul, aga Eesti kodakondsust tagasi ei lükka, kui seda pakutakse. Võib-olla oleks lahe, kui peale romaanide kirjutamise ja kirjandusauhindade noppimise kiidaks Ivanov kõva häälega ka Eesti riiki? Aga normaalne on seegi, kui lõimumis- ja rahvuspoliitika mõnd inimest üldse ei huvita. Tõenäoliselt ei teeks selgelt väljendunud eesti- või venemeelsus Ivanovist paremat kirjanikku, pigem vastupidi. Laske inimesel olla tagasihoidlik ja apoliitiline.

Võimalust anda eriliste teenete eest Eesti kodakondsus on meie kodakondsusseadus sisaldanud algusest peale. Seaduse esimene, 1995. aasta redaktsioon nägi ette, et sel moel võib kodakondsuse anda kuni viiele inimesele aastas. Hiljem suurendati seda arvu kümneni. Kümme on väga väike hulk, mis ei kõiguta Eesti riiki isegi juhul, kui mõni eriteeneline kodanik hiljem problemaatiliseks osutub, nagu aeg-ajalt on juhtunud. Igal juhul on piiratud hulgal erandite tegemise võimalus mõistlik. Kirjanik Ivanov pole millegagi ära teeninud, et selle otstarbekus just tema isiku puhul kahtluse alla pannakse.