Tihtipeale soovitaksegi endale koera, kes oleks tugev, kui vaja, siis agressiivne ja pakuks kaitset. Koera (ja ka peremehe) puuduliku koolitamise puhul kipub sedasorti kaitse muutuma aga ohuks kogu ülejäänud ühiskonnale. Õigus olla avalikus ruumis turvaliselt on esmane, õigus lubada endale lemmiklooma tuleb alles pärast seda.

Suur ja agressiivne koer, eriti kui ta on koolitamata, võib olla sama ohtlik kui tulirelv. Ehk isegi ohtlikum. Relva raud liigub sinna, kuhu omanik ta suunab, ülekäte läinud loom aga tegutseb omatahtsi. Eestis ei jagata tulirelvi inimestele, kes pole läbinud põhjalikku koolitust klassiruumis ja lasketiirus, koertega on asi tunduvalt anarhilisem. Koolitus on valikuline.

Jah, koerad vajavad koolitust, kuid veel rohkem vajavad seda nende omanikud. Sellised ohtlike tagajärgedega juhtumid annavad märku, et koeraomanike teadlikkus vajab tugevasti tõstmist. See on pikk tee, kuid ka kõige pikem teekond algab esimestest sammudest. Lemmikloomade kasvatuskultuur on meil Lääne-Euroopast ikka veel tublisti maas. Kuid nagu kunagi tundus võimatu, et ka Eesti koeraomanikud hakkavad oma penide järelt kakat korjama, võime me muudeski aspektides läänelikumaks muutuda.

See ei juhtu iseenesest, vaid siis, kui tõuühingud, koertekoolid, omavalitsused, politsei ja südametunnistusega lemmikloomapidajad oskavad ise käituda ja nõuavad seda oskust ka teistelt. Seda võiks võrrelda Eesti liikluskultuuri parandamisega – hädasid on veel palju, kuid liiklusohvreid on siiski tänapäeval mitu korda vähem kui kahekümne aasta eest. Siin ei ole ühte vastust, kuidas ohutu lemmikloomapidamiseni jõuda – neid on mitu. Oluline on ka see, et ohtlike koerte riski maandamisel ei tehtaks põrguks ka koeraomanike elu, kelle lemmikud on kasvatatud ja ümbruskonnale ohutud.