JUHTKIRI | Kohajagamine, mis ei lähendanud
Euroopa Parlamendi ilusa tulemusega valimised ei saanud Euroopa Liidu tähtsate ametikohtade jagamisel sama ilusat jätku. Valimised näitasid eurooplaste huvi kasvu EL-i tuleviku vastu – valimas käinute arv kasvas 21 riigis, paljudes järsult, veidi ka Eestis – ja ka euroskeptikute allajäämist Euroopa-meelsetele jõududele. Tähtsate ametikohtade jagamine aga on kujunenud segaseks ja intriigiderohkeks protsessiks, mis ei toonud Brüsseli institutsioone rahvale lähemale.
Tõsi küll, kompromisside leidmine peabki seekord raskemini kulgema, sest varem europarlamendis kahe peale absoluutset enamust nautinud konservatiividel (EPP) ja sotsiaaldemokraatidel (S&D) seda enam pole. Praegusi Euroopa Komisjoni presidendivalimisi võib mõneti võrrelda meie viimaste presidendivalimistega, kus presidendiks sai lõpuks inimene, kelle kandidatuur polnud enne valimiste lõppfaasi üldse jutuks. Ursula von der Leyenil oli riigijuhtide ehk Euroopa Ülemkogu komisjoni presidendi kohale kandideerides sama lugu. Valimiskampaania ajal ei räägitud temast selles kontekstis sõnagi, mistõttu pole välistatud järgmine tõrge – riigijuhtide kompromisskandidaat ei saagi parlamendis vajalikku hulka poolthääli.
Olenemata sellest, kuidas Leyenil parlamendihääletusel läheb, võib nn tippkandidaatide süsteemi läbi kukkunuks kuulutada. Idee järgi pidanuks komisjoni president tulema tippkandidaatide (Manfred Weber, Frans Timmermans jt) hulgast, aga nii ei läinud. Pealegi pole Euroopa parteiühenduste tippkandidaatide määramine eriti läbipaistvam või demokraatlikum, kui oli Leyeni ilmumine kõrgesse mängu.
Teine asi, mille üle nuriseda, on see, et Euroopa Liidu kõige kõrgematele ametikohtadele pole seekord asja ida- ega põhjaeurooplastel. Isegi Euroopa Parlamendi presidendiks, kelle kohale riigijuhid soovitasid bulgaarlast Sergej Staniševi, valis parlament hoopis itaallase David-Maria Sassoli. Visegrádi riigid on ka ise süüdi, et nii läks, sest nende praegused juhid ei ole just Euroopa-meelsed. Euroopa-meelsus on näiteks see, et poolakas Donald Tusk, Euroopa Ülemkogu senine eesistuja, on paraku Euroopas palju kõrgemalt hinnatud kui oma kodumaal.
Kuid Põhja- ja Ida-Euroopas on teisigi riike peale vastaliste Visegrádi omade. Loodame, et vähemalt eurovolinike kohti jaotades kompenseeritakse praegust regionaalselt ebakõla vääriliselt. Riikidel peavad liitu juhtides olema korralikult esindatud kõigi piirkondade kogemused ja mõtteviisid, muidu kasvab liit lahku.
