Foto: Raivo Tasso

Riigiprokuratuur süüdistab, et kuus osapoolt – tuntumad Eesti poed ja viinatootjad – leppisid 2009. aastal kokku tõsta viina hind ühesugusele tasemele. See oli tollal pooleliitrise viina puhul 63,50 krooni. Prokuratuur on teatanud, et konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimise eest on saanud süüdistuse AS Liviko, AS Selver, AS Rimi Eesti Food, OÜ Maxima Eesti, Prisma Peremarket ja AS Helter-R ning 11 füüsilist isikut.

Seni on süüdistuse kohta kõige söakamalt sõna võtnud Selveri esindajad, kes kinnitavad, et midagi konkurentsi kahjustavat pole olnud ja nemad on kõigiti huvitatud vabast turukonkurentsist. Ühtmoodi tõusnud hinnad polevat midagi muud kui seesama konkurents – olla teiste pakkujatega samal tasemel.

Maine poolest on ilmselt kõige hapram Liviko olukord, sest alles 2010. aastal mõistis Harju maakohus Liviko ja OÜ Forgola Groupi juhtliikmed konkurentsi kahjustava kokkuleppe eest süüdi. Süüdimõistev otsus jäi kehtima ka ringkonnakohtus. Tõsi, riigikohtus said nad siiski õiguse.

Nüüdki on esitatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe süüdistus. Igal juhul jääb üle soovida, et kohtumenetlus jätkuks võimalikult kiiresti. Siiani ei ole seda öelda saanud, sest arutame 2009. aasta juhtumit. Seda enam tahaks uskuda, et kuna prokuratuuril on olnud aega asjaga tegeleda, on tema tõendid põhjalikud ja kindlad.

Eks ole omamoodi irooniline, et kui kaupluseketid ja tootjad viina hinda tõstavad, saab seda käsitleda seadusrikkumisena, kuid riiklikus plaanis nimetatakse viina hinna tõstmist hoopiski rahva tervist säästvaks poliitikaks. Kuid olgu tegemist viina või millegi muuga, konkurentsi kahjustav kokkulepe pole midagi muud kui suurte firmade ühine otsus tarbija taskut tühjendada. See rikub põhimõtet, millel meie ühiskond seisab – vaba turumajandust, kus tarbija saab valida eri pakkujate erinevate pakkumiste vahel.

Konkurentsi kahjustav kokkulepe, mille eest füüsilist isikut karistatakse trahvi või kuni kolmeaastase vangistusega, teeb erinevatest pakkumistest ühesugused. Tarbijal on keeruline end selle eest kaitsta. Viina saab joomata jätta, kuid mõne teise kaubaga ei pruugi tarbijal samasugust valikut olla – ja valikuvabaduse printsiipi tuleb kaitsta ka üksikjuhtumite puhul. Sellepärast ta printsiip ongi.