JUHTKIRI | Kovalenko ja Vakra märguanne ülikoolidele
Kui ainuüksi sotside riigikogu kandidaatide seast leiti kolm – Rainer Vakral üks ja Anastassia Kovalenkol kaks – plagiaadi abiga saadud ülikoolikraadi, siis kui palju on sellist asja Eestis viimastel aastakümnetel üldse ette tulnud? Karta on, et plagiaatide arv ulatub sadadesse, sest aastas saab Eestis kõrgkoolidiplomi ligi 10 000 inimest. On raske uskuda, et ainsad patustajad ja hooletud on olnud Vakra ja Kovalenko.
Teoreetiliselt peaks ülikoolide sõel olema nii tihe, et plagieerijad sellest läbi ei pääse. Esiteks, bakalaureuse-, magistri- ja doktoritöödel on juhendajad. Teiseks, osa läbib eelkaitsmise paarist-kolmest spetsialistist koosneva komisjoni ees. Kolmandaks, töödel on retsensent või isegi mitu. Neljandaks, lõpuks käib tudeng oma tööga läbi neljast-viiest liikmest koosneva kaitsmiskomisjoni eest.
Sellest, kui suur ja süsteemne plagiaadiprobleem on, korralik ülevaade kahjuks puudub. Tegu pole Eestile ainuomase probleemiga – akadeemilise petturluse ja variautorsuse kasvu üle kurdetakse mitmel pool maailmas. Mõnel pool hoiavad ülikoolid infot plagiaatide kohta kiivalt enda teada, kartes oma maine pärast, teisal ollakse avatumad. Eesti võiks valida avatuma tee, et ülikoolid saaksid üksteise kogemustest õppida või ka ressursse jagada. Mõne probleemi, näiteks variautorsuse, vastu on ühine tegutsemine kindlasti ka tõhusam.
Plagiaat ei ole ainult Kovalenko, Vakra ja teiste väheste vahele jäänute viga, see on ka ülikoolide viga. Emeriitprofessor Juhan Unger pakub meie arvamusveebis ilmunud artiklis koguni, et Vakrale ja Kovalenkole võinuks kraadid alles jätta ning keskenduda tuleks juhendajate, retsensentide ja kaitsmiskomisjonide töö parandamisele. Meie arvates oleks see plagieerijate liiga leebe kohtlemine, aga juhul, kui Eesti kõrgharidusrong endise pealiskaudsusega edasi kihutab, jääb neilt kraadi äravõtmine tõesti näidispoomiseks, mis varsti unustatakse.
Korrektset viitamist, tsiteerimist ja refereerimist peaks hakkama õpetama juba algkoolis, nagu on soovitanud professor Margit Sutrop, aga see aitab alles pikas perspektiivis. Olukorra parandamiseks juba lähiperspektiivis tuleb ülikoolidel õppejõudude-juhendajate töö ja tasustamise korraldus kriitilise pilguga üle vaadata. Juhendamine ei tohi olla ainult formaalsus.
