Riigikogu liige Mart Nutt (IRL) väidab tänases Eesti Päevalehes, et Eestis ei ole sarnane stsenaarium võimalik. Nuti arvamus põhineb sellel, et Eestis on põhiseadust raskem muuta kui Poolas – kiirkorras ehk ühe riigikogu koosseisu ajal põhiseaduse muutmiseks läheb vaja 81 poolthäält, tavakorras muutmisel ühes kooseisus 51 poolthäält ja järgmises kooseisus 61 häält. Olukorda, kus pehmelt öeldes vastuolulise põhiseadusemuudatuse poolt hääletab neli viiendikku saadikuid, on Eestis tõesti raske ette kujutada.

Poola on näide, et põhiseadusse raiutud kontrollimehhanismidest demokraatia kaitsmiseks alati ei piisa.

Nutiga võib nõustuda, et Eestis ei viita miski sellele, et „nii radikaalne erakond saaks tulla võimule ja saada nii suure häälteenamuse”. Kuid Poolas lõhub Õiguse ja Õigluse partei võimude lahusust hoolimata sellest, et põhiseaduse muutmiseks vajalikku häälteenamust neil ei ole. See on võimalik, sest Õigus ja Õiglus sülitab konstitutsiooni peale. Näiteks paragrahvi, mille järgi iga seadus on jõus seni, kuni konstitutsioonikohus seda põhiseadusvastaseks ei kuuluta, tõlgendab Poola võimupartei nii, et seadusemuudatust, mis piirab kohtu tegevust, ei saa kohus põhiseadusvastaseks kuulutada, kui muudatusega võeti temalt see õigus ära. Lühidalt: Poolal on põhiseadus, aga enam ei ole ka.

Poola on näide, et põhiseadusse raiutud kontrollimehhanismidest demokraatia kaitsmiseks alati ei piisa. Kui kõva käe järele ihalevad jõud saavad parlamendis kasvõi väikse enamuse, alustavad nad kõveraid teid pidi püüdlemist absoluutse võimu poole.