Juhtkiri: Kreeka pisarad meid ei veena

Investeerimispanga Barclays arvestuste järgi on euroala valitsustel ja keskpankadel Kreekas ohus 331 miljardit eurot, Eesti valitsusel ja Eesti Pangal umbes 800 miljonit eurot. Võrdluseks on Eesti 2015. aasta riigieelarves sotsiaaltoetusteks ja hüvitisteks ette nähtud umbes miljard eurot.

Õnneks ei ole see võrdlus päris korrektne, sest sotsiaaltoetused tuleb Eestil rahvale välja maksta ühe aasta jooksul, aga Kreekast saadava kahju katmise saab jagada aastakümnete peale. Näiteks Eesti osalusel Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist Kreekale antud laenude põhiosa ja intressi tagasimaksed pole niikuinii ette nähtud enne 2022. aastat. Euroopa Keskpanga kaudu Kreeka pankadele antud erakorralise likviidsusabi tühja minemine ei tähenda, et Eesti Pank vajab lähiajal riigilt rahasüste.

Sellegipoolest on Kreeka nagu tüütu mädapaise. Viis aastat turgutamist ei ole Kreeka majandust jalule aidanud, vaid ta nõuab abi jätkamist – leebematel tingimustel, süüdistades abistajaid varasemas vales ravis. Kreeka praegused juhid jutlustavad vajadusest anda kreeklastele tagasi lootus. „Suuremat kasinust nõutakse majanduselt, mis on põlvili. Põlvili, sest temalt on nõutud suurimat kasinust, mida ükski riik on pidanud rahuajal üle elama. Võlakergendust ei pakuta, investeeringute elavdamise plaani ei ole,” kirjutas mõne nädala eest Kreeka rahandusminister Yanis Varoufakis. See oleks südamesse minev jutt, kui selle aluseks oleksid veenvad väited.

Kreeka kaebed läheksid südamesse, kui need põhineksid veenvatel väidetel.

Õige on see, et majandusteadlased on kasinuspoliitika otstarbekuses eri meelt. Aga Kreeka ja rahuaja kõige karmima kasinuspoliitika ohver? Eestis, Lätis ja mitmes teises EL-i riigis kõlab see jutt dramatiseeritult. Oli Eestis kasinuspoliitikat optimaalsel hulgal või mitte, aga vähemalt ei pea me praegu IMF-ilt ja EL-ilt erakorralist abi nõudma. Kreeklased on ka võlakergendust saanud, kuigi Kreeka võlgade ühemõttelise kustutamiseni ei ole asi läinud.

Võla osaline kustutamine saaks olla otsus, mis läbirääkimised Kreekaga ummikust välja aitab. Paraku avaks see tee võimalusele, et ka mõni teine suure võlakoormaga Euroopa riik hakkab oma võlgade kergendamist nõudma. Kuna läbirääkimiste mõlemad pooled on oma õiguses väga veendunud, oleks suur üllatus, kui praegune euroala peaministrite kriisikohtumine tooks põhimõttelise läbimurde. Maailmalõppu see ei tähenda, aga Kreeka-küsimuses on mingit pikemaajalist kokkulepet siiski vaja.