Foto: Sergei Stepanov

Veel üks seniseid vaikimisi seatud tabusid hakkab murduma. Kas kriisi ajal võib ka kaitsekulutusi kärpida? Ka siis, kui ülejäänud riigiaparaat end sisuliselt koomale ei tõmba?

Täna koguneb erakorralisele istungile riigikogu riigikaitsekomisjon. Esmaspäeval oli kavas teha ühisavaldus, et kaitsekulusid ei peaks kärpima, kuid Keskerakonna ja EKRE vastuseisu tõttu selleni ei jõutud. Vastu on ka rahandusministeerium, ent miks, selle kohta riigi rahanduse eest vastutav Martin Helme selgitusi ei jaga.

Kahju tekitab juba Helme vaikimine iseenesest. Üks kaitsevõime olulisi komponente on heidutus. Kui mõne suurriigi puhul võib olla ka ettearvamatus väärtus omaette, siis väiksena tuleb pigem panustada sellele, mida sinust teatakse.

2% pole konks, vaid liitlastele lubatud miinimum. Kui on vaja ja võimalik, võib kaitsele rohkemgi kulutada.

Eesti on siiani paistnud silma kui üks väheseid NATO riike, mis täidab sihti anda kaitsekulutustesse 2% SKP-st. Läänemaailma piiririigina kõlab näiteks Kesk-Euroopast suurem mure turvalisuse pärast üsna loogilisena. Oma lubaduste hoidmine annab kindlustunde, et meiega võib arvestada. Aga see toimib ka psühholoogilise argumendina, juhul kui peaks tõesti tekkima küsimus, kas ikka minna Eestile appi või mitte. Meie usaldusväärsus pole tingimata määrav, kuid võib olla kaalukeeleks – niisamuti kui Eesti aktiivne osalemine välismissioonidel.

Kindlasti pole riigikaitse midagi kivisse raiutut. Pole isegi tabuteemaks seegi, kui palju me üldse riigikaitset vajame. Mängis ju ka näiteks pikaaegne valitsuse juhtpartei Reformierakond kümmekonna aasta eest mõttega minna üle palgaarmeele. Vahest on tõesti tegevuskulud liiga suured ajal, kui tuleks hoopis investeerida näiteks keskmaa õhutõrjesse?

Graafika: Kairit Edovald

Kuid suhteliselt kilplaslikuna tundub praegu mõte hoida kinni 2% mõistest ja hakata koos Eesti SKP langusega keset koroonakriisi automaatselt vähendama ka kaitse-eelarvet. Aga just kärped kuni 200 miljoni euro ulatuses lähiaastate perspektiivis võivad mehaanilise vähendamisega ees seista.

Niisugune käitumine näitaks rapsimist, mis pelutab liitlasi ja rõõmustab võimalikke vastaseid. Kui rahakulutamist üle vaadata, siis mitte praegust koroonakriisi ettekäändeks tuues. Seda enam et märksa kaheldavama väärtusega kulutusteks, nagu erakorraline pensionitõus, raha juba otsitakse.