Veelgi enam, senine haridusminister Jevgeni Ossinovski hakkas kohe peaministrikandidaat Taavi Rõivast küsimustega pommitama, sest tema meelest ei sobi tundmatut päritolu rahaliste annetuste pärast uurimise alla sattunud reformierakondlane Kristen Michal majandus- ja taristuministriks. Ühtlasi jättis ta Rõivasele valitsuse moodustamiseks volituste andmise poolt hääletamata.

Valitsus võib olla küll uus, aga seda katab paraku vana poliitika vari.

Kolmas muremärk on see, et paljud tublid ministrid asendati nõrgemate variantidega. Kes nüüd ikka usub, et reformierakondlase ja kunagise tippanalüütiku Maris Lauri asendamine IRL-i karjääripoliitiku Sven Sesteriga teeb Eestist „paremaks muutumise maa”? Sotsiaalminister Helmen Kütt, kes Järva- ja Viljandimaal tublisti hääli kogus ja ka ministrina rügas, asendati Margus Tsahknaga. Kehvavõitu häältetulemuse saanud Rannar Vassiljevit premeeriti aga valimiskampaania aegse laiskuse eest tervise- ja tööministri kohaga. Ei tundu just väga töökas minister.

Riigi väiksemaks tegemise reform sai alguse: tekitati juurde üks ministrikoht.

Igati toimekale väliskaubandus- ja ettevõtlusministrile Anne Sullingule, kellel head erialateadmised, ministrikohta ei leitud, küll aga pandi põlisparteilane Arto Aas seriaalist „Jah, härra minister!” tuttavaks saanud riigihalduse ministri ametikohale. Riigireform, mis lubab riiki väiksemaks teha, on alguse saanud – sellega, et tekitati juurde üks ministrikoht.

Kristen Michali ministrikandidaadina ülesseadmine on aga vägagi ilmne demonstratsioonesinemine. Teeme, mis tahame, kriitika meid ei huvita. Mandaadist piisab. Mees, kes korraldas partei rahaasju nõnda, et väidetavalt mõni annetaja oma raha tegelikult ei annetanudki, oli uurimise all, pidi justiitsministri ametist taanduma, kuid sobib nüüd justkui vabalt riigi rahakoti juurde. Nukker, et tema valijad ei pidanud poliitika teistsugust mainet vajalikuks ja seda ei pea ka peaministrikandidaat. Valitsus võib olla uus, aga seda katab vana poliitika vari.