Juhtkiri: kui ahistaja edutatakse professoriks
Tartu ülikooli rektori Volli Kalmu laupäevane teadaanne, et ülikool ei aktsepteeri ahistamist, diskrimineerimist ega privaatsuse rikkumist, on mainekujunduslik kriisiprojekt, mis kannatab tugevalt siiruse defitsiidi all. Nähtavasti on avalduse eesmärk summutada lugu „Tartu ülikool keeldus uurimast doktorandi seksuaalse ahistamise kaebust” (EPL 15.02).
Peame rektor Kalmu kurvastama. Kõnealune lugu pole tehtud sensatsiooni nimel, sest asjaolud on midagi võimendamatagi piisavalt reljeefsed. Olukorda, kus juhendaja käib doktorandile peale ja kutsub teda hotellituppa, meelitab otsesõnu lisatasuga, aga keeldumise korral teatab, et juhendatava uurimistööga on lõpp, ei anna hägustada ega pehmendada. See on ülikooli rahakotiga endale voodimõnude väljakauplemine, nii et ahistamissüüdistus on igati asjakohane.
Paraku pole doktorandi ahistamise puhul tegemist „sõna sõna vastu juhtumiga”, nagu on püüdnud väita mitu ülikooli juhtisikut. See kirjavahetus on olemas ja selle autentsust pole ülikool kahtluse alla seadnud. Kaheksa-aastast doktoriprojekti ei jäeta pooleli niisama.
Mida ütleb rektor? „Vastupidi avalikkusele kujundatavale muljele on ülikool selle juhtumiga tegelnud mitu aastat, kõigi osapooltega on korduvalt vesteldud ja neid nõustatud, instituudi juhatajale ja professorile on kohustuseks pandud probleem lahendada ning professorile on tehtud hoiatus.”
Kui see hoiatus tõesti tehti, siis mitte professorile, vaid vanemteadurile. Ja peagi ülendati teadur professoriks – vahejuhtumist hoolimata. Järelikult polnud vallandamisega ähvardades doktorandilt seksi väljapressimine ülikooli silmis probleem, mis pidanuks hoogsa karjäärilennu ajal kellegi tiibu kärpima.
„Erinevalt ajakirjaniku esitatud versioonist on ülikool tutvunud mõlema poole esitatud materjalidega,” teatab Kalm. Meiegi oleme mõlema poolega suhelnud. Ja isegi kui doktorandi kohta peaks lagedale tulema midagi kompromiteerivat, millele vihjas näiteks ülikooli kommunikatsioonijuht, ei muutu vanemteaduri meelitused, ähvardused ega manipuleerimiskatsed olematuks. Nende kohta on kirjavahetuses piisavalt tõendeid.
Siin-seal on püütud asja hägustada, öeldes, et kuna juhendaja ja doktorandi vahel oli varem seksuaalsuhteid, ei saanudki mingit ahistamist olla. See väide oleks naeruväärne, kui see poleks nii kurb. Kui üks osapool soovib suhtest vabaneda, peab tal olema selleks õigus. Ja selle õiguse takistamine ongi ahistamine.
Kahju, et Tartu ülikooli juhtkond on ebameeldiva juhtumi avalikuks tuleku pärast märksa rohkem mures kui nende asutuses seksuaalse ahistamise levimise pärast.