Põhjuseid ei ole raske ära arvata. Noorte juhtide sõiduoskused ja -kogemused on alles tagasihoidlikud ja tavaliselt hindavad nad neid ise üle. Lisage sellele soov kaaslastele oma uljust ja kartmatust näidata, piire kombata, pahatihti ka kaaslaste surve seda teha – ja saamegi ohtliku kokteili nimega „Õnnetus hüüab tulles”.

Paljuski on tegemist ealiste iseärasustega, mille põhjuseks osa teadlasi peab peamiselt ajukeemiat. Aga on ka neid, kes arvavad, et suurem mõju on kultuuriruumil. Seega saavad vanemad igal juhul vähendada riski, et nende hilisteismeline või 20-ndates järeltulija enda või kellegi teise liiklusõnnetuses tapab-sandistab. Seda saab teha eeskujuga. Sõita rahulikult, mitte kihutada, mitte sõeluda ega liigelda muul moel ohtlikult. Selgitada lapsele, et riskantselt sõitjad ja reeglite rikkujad käituvad rumalalt. Vähemalt mingil määral jäävad vanema sõiduvõtted ja hoiak lapsele külge. See võib säästa elusid, kui noor ükskord ise autorooli istub.

Vähemalt mingil määral jäävad vanema riski vältivad sõiduvõtted ja hoiak lapsele külge. See võib säästa elusid, kui noor ükskord ise autorooli istub.

Ent riskigruppi jääb ka sellise kasvatuse saanud noor, sest teatud eas kuulatakse sõpru rohkem kui vanemaid. Praegusel ajal, kus 18-aastaseks saamine ei tähenda tihti veel majanduslikku iseseisvumist, on vanematel kasutada ka rahakoti kaudu vastutustunde tekitamise hoob. See tähendab: lubada autot kasutada, aidata selle ostmisel või kulude katmisel ainult siis, kui noor autojuht täidab kokkulepitud reegleid. Mõnikord ei ole isegi liigne paigaldada autole elektrooniline jälgimisseade – elu on sellest kallim.