Kas võib öelda, et Keila kooli lugu on üksikjuhtum ja laiemat probleemi pole? Mõne vähem tähtsa ameti puhul võikski, aga õpetajate puhul tasub olla ettevaatlikum ja -vaatavam. Eesti õpetajate keskmine vanus on päris kõrge ja uusi ei ole praegu palju peale kasvamas – näiteks emakeele õpetajaks asus tänavu Tallinna ülikoolis õppima ainult kaks üliõpilast. Selles on osaliselt süüdi kõrgharidusreform, sest sellest aastast on noortel valida rohkemate tasuta erialade vahel kui enne, õpetajaks tegevatel erialadel on keskpärase palgaperspektiivi tõttu nüüd raskem noori köita.

Veel tuleb arvestada sellega, et tavaliselt sobib õpetajahariduse ja -kogemusega inimene pärast lühikest ettevalmistusaega ka mõnd muud tööd tegema, aga enamiku muude elukutsete esindajad ilma pikema koolituseta õpetajaks ei kõlba. Lootus, et koolide ja õpilaste arvu vähenemine ei lase häirival õpetajapuudusel tekkida, ei pruugi täituda.

Sageli teeb õpetaja leidmise raskeks see, et vabad töökohad ei asu seal, kus on vabad õpetajad, või ei ole õpetajale pakkuda koormust, mis näiteks naaberlinnast tööl käimise mõttekaks muudaks. Hea rohi õpetajatenappuse (ja üleüldse hea hariduse tagamiseks) oleks loomulikult õpetajate palga oluline tõstmine, aga leidub ka konkreetsemalt suunatud võtteid. Näiteks praegu tohivad koolid õpetajaid tööle võtta ainult töölepingu alusel, kuid mitmes koolis tunde andmas käiva õpetaja tööl on küllalt palju ettevõtja jooni, et lubada tal FIE või osaühinguna koolile õpetamise teenust osutada. Nii mõnegi maa- ja väikekooli pakkumised muutuksid sel juhul majanduslikult huvipakkuvamaks.