Kuid EL-i juhtimine ei hiilga teatavasti kiirusega ja siis, kui Euroopa Komisjon ja liikmesriigid lõpuks mingile otsusele jõuavad, võib mõne tootja jaoks olla juba hilja. Samuti ei pruugi üleeuroopaline kriisiprogramm laieneda kõigile ettevõtjatele, kelle aitamine on Eesti seisukohast oluline.

Maksepuhkuse otsuseid on pangad suutelised kiiremini tegema. Küllap nad osale ettevõtjatele maksepuhkust võimaldavadki (nagu masu ajal mõnele kinnisvaraarendajale), aga valikuliselt. Kui Vene sanktsioonid kutsuvad esile ulatusliku kriisi, siis pankade heatahtlikkusele lootma jäämisest ei piisa.

Jääbki järele maksupuhkus ja muud Eesti valitsuse meetmed hätta sattuvate ettevõtete aitamiseks. Ministrid pole olnud sel teemal eriti jutukad. Ühest küljest võib öelda, et Vene turu riskidest on poliitikud ja ettevõtjad ise aastaid rääkinud ja neid korduvalt reaalselt kogenud. Nii et kes pole nüüdse olukorra üle elamiseks piisavat rasvapolstrit varunud, on ise süüdi. Teisalt võib praegust olukorda ikkagi nimetada erakorraliseks: nii teravad pole lääne ja Venemaa suhted ammu olnud, mõne analüütiku hinnangul on alanud lausa majanduslik maailmasõda. Kui me nõudsime oma valitsuselt ja Euroopa Liidult otsustavamat vastust Venemaale, siis aus oleks nüüd toetada neid, kes Venemaa vastukäikude tõttu kannatavad.

Üksnes sellest ei piisa, kui eestlased püüavad rohkem Eesti toitu tarbida. Ka valitsusel tuleb kiiresti muretust suvemeeleolust välja tulla ja kavandada järgmise aasta riigieelarvesse reservid juhuks, kui kaubandussõda ei vaibu, vaid hoopis laieneb. Võib ka juhtuda, et kaubandussõda mõne kuu pärast lõpeb, nagu ennustavad Danske Banki analüütikud, sest selle laienemine oleks mõlemale poolele väljakannatamatu. Aga ainult seda stsenaariumi arvestades ei ole mõistlik oma plaane seada.