Foto: Raivo Tasso

Juhendaja ja juhendatava positsioonid on ebavõrdsed, eriti näiteks loodusteadustes, kus on vaja meeskonnatööd ja arvestatavat rahastust, mille kasutamise üle otsustab juhendaja. Juhendajaga läbisaamise halvenedes on tõsine võimalus, et mitme aasta töö jääb seisma ja läheb raisku, samuti jääb saamata doktorikraad. On, millega manipuleerida. Ja seepärast tuleb ainuüksi võimalusse, et sellist jõupositsiooni kasutatakse oma isiklike himude rahuldamise eesmärgil, suhtuda karmilt.

Eesti Päevalehe kätte sattunud materjalid näitavad, et ahistamissüüdistustel on tõendid taga. See on pikaajaline, korduv, jõhker manipuleerimine. Materjalid näitavad sedagi, et oma võimupositsiooni ära kasutada püüdnud teadlane pole oma viga mõistnud ja käitub endiselt ebaadekvaatselt.

Ju siis pole ülikooli senisel sekkumisel olnud mingit positiivset mõju. Ilmselt on nimekas teadlane ja tema toodav välisrahastus ülikooli jaoks tähtsam. Lood sellest, et doktoranti üritatakse kuskile hotellituppa meelitada ning vaheldumisi ähvardatakse vaeva nõudnud tööst ilmajätmisega ja järgmine hetk meelitatakse lisatasuga, mõjuvad ilmselt kärbeste segava suminana. Ometi võinuks ülikool selles oma silmaga veenduda.

Rektor Kalm võiks oma lääne kolleegidelt küsida, kuidas nende ülikoolides ahistamissüüdistuse korral käitutakse.

Töökohal ahistamine pole eraasi, milleks Tartu ülikool seda taandada püüab. See on rünnak õiguste vastu, mis paraku jäi abipalvest hoolimata reageeringuta. N-ö tuima panemine paigas, kus peaksid koos olema Eesti parimad ajud, tekitab ebameeldiva paralleeli kolmanda maailma kohtutega, kus vägistamisohvrit paremal juhul eiratakse, halvemal juhul aga esitatakse talle endale lõpuks süüdistus.

Volli Kalm võiks küsida oma lääne kolleegidelt, kellega ta ju alalõpmata kohtub, kuidas nende ülikoolides säärase ahistamissüüdistuse korral käitutakse. Kui kaua selline töötaja ülikoolis vastu peaks? Vastus ei tarvitse talle meeldida.