Veel tänagi tundub Eestis kehtivat New Yorgi ja Londoni tipp-pankurite mentaliteet, milles kõva tööd kompenseerib küll kõva raha, ent läbipõlenud lõpetavad pilvelõhkujate akende all. Või siis järgivad paljud Nõukogude kirjanikku Nikolai Ostrovskit, kes õigustas sotsialismi nimel tehtud eneseületusi ka siis, kui need viisid noored mehed tema enese kombel varase invaliidsuseni.

Töönarkomaania lahter jääb enamasti märkamatuks. Kes kukub jooma, sest ei suuda teisiti välja tulla. Kes kaldub eriti ebamõistlike autodega end ja teisi n-ö hunnikusse sõitma. Kes on ülepingutamisest nii nüri, et ei taipa juba ammu enam, kelle ja mille nimel ta pingutab.

Eesti majanduskasv on siiani suurel määral tuginenud efektiivsuse tõstmisele, mis praeguseks meenutab tihti juba kivist vee väljapigistamist. Isegi haigeid oodatakse „vabatahtlikult” tööle või veavad nad end ise sinna, sest esimesi tõvepäevi keegi ju ei kompenseeri. Kui aga keegi julgebki end vabaks võtta, võib ta sama hästi järgmisele koondamisnimekirjale alla kirjutada. Vähemalt selline on hirm, mis sunnib ikka edasi pingutama.

Nii mõnegi jaoks pole mitmel kohal rabamisele alternatiivi – süüa on ju vaja. Kuid liiga paljud ei näe, kuidas neist märkamatult narkomaanid saavad.

Seadusandja siin vaevalt midagi teha saab, ehkki mõelda tasuks: näiteks väsinud sõidukijuhte seadus ju rooli ei luba. Ennekõike peaks iga inimene endale siiski ise näkku vaatama ja küsima, kas järgmisest pingutusest saadav tulu kompenseerib endale tehtava kahju. Väikeriigis on raske ette kujutada, millisesse lahtrisse pürgimine oleks väärt ühtainsatki inimohvrit.