Juhtkiri: lapsehoidjariik tegi lehelastele lõpu
Nimetatud muudatuste kohta saadetud arvamuses märkis tööinspektsioon, et nende roll on „tänast töökeskkonda arvestades ülioluline, mitte pelgalt formaalne”. Ühtlasi luges inspektsioon üles hulga ohtusid, mis lapsi ähvardavad, kui vähendada inspektorite rolli alaealiste tööle lubamises. Lastel pole olukordade hindamise kogemust, napib etteaimamise ja kiire otsustamise võimet, nende liigutused ei ole alati hästi kontrollitud, täiskasvanute tööriistad ja töökohad võivad neid vigastada ja välja kurnata jne. Muidugi, nii on, aga kuidas lastel need võimed arenevad ja vastupidavus tekib, kui nad ei saa töö tegemist proovidagi, sest inspektsioon hirmutab tööandjad ära?
Eesti Ekspressi ja Maalehe juhtum on eriti tragikoomiline, sest ajalehti müüvate laste tervist ei ohusta kemikaalid, masinad, teravad tööriistad jms. Selle asemel teevad lapsed tööd endale harjumuspärases linnakeskkonnas, tassides pigem väiksemat raskust kui kooliteel. Pealegi on linnakeskkond aasta-aastalt turvalisemaks muutunud. Aga inspektsioon arvab ikka, et tegemist pole lastele eakohase ja ohutu tööga.
Ekspress Grupile heidetakse ette, et lastega ei sõlmitud töölepingut, vaid ostu-müügi raamleping, ega jälgitud, kas laps järgib töö- ja puhkeaja nõudeid. Siin on küll ainest juriidiliseks vaidluseks vastutuse jagunemise üle, aga rõhutamist väärib seegi, et lapsed on suviti Eesti Ekspressi müünud 20 aastat. Pole kuulda, et lehemüük oleks kellegi tervise või psüühika rikkunud. Vastupidi, paljud meenutavad seda tööd heade sõnadega, sest peale taskuraha andis see suhtlemis- ja müügioskusi ning aitas ennast tundma õppida.
Fakt, et möödunud aastal jõudis aastaid valdavalt elevust tekitanud suveprojekt kaebuste ja väärteomenetluseni ning ka Õhtuleht ja Postimees on lehelastest loobunud, näitab, et Eesti on muutunud liiga kartlikuks ja ülehoolitsevaks. Kaitsmise sildi all võetakse võimalused ka neilt, kes kaitset ei taha ega vaja.