Finantsturgude septembri- ja oktoobritormid möödusid Baltimaadest otsest kahju tekitamata, andes optimistidele võimaluse öelda, et Eesti majandusolukord on muutunud väga-väga halvast lihtsalt halvaks. Suhtelises mõttes mõistagi, absoluutarvestuses on väljavaated loomulikult halvenenud.

Kahjuks on nüüd käes ka üks otsene kahju: Läti valitsus pidi üle võtma riigi suurima, Parex Banka, millele sai saatuslikuks mittetoimiv pankadevaheline rahaturg ja hoiustajate usalduse mõranemine. Kuigi Parexi pank on eeskätt Läti probleem, sest tema turuosa Eestis on väga väike, piirdudes 3500 kliendiga, pöörab see sündmus ka Eesti suhtelise olukorra tagasi väga-väga halvaks. Esimest korda jõudsid sünged teated kaugemaks peetavast Ungarist ja Islandist juba päris lähedale. Rahvusvahelise kapitali jaoks, millest me võetud laenude kaudu tugevalt sõltume, pole Eestil ja Lätil suurt vahet, eriti praegusel pineval ajal, mil finantsküsimustes ei saa milleski ega kelleski päris kindel olla.

Teoreetiliselt võiks nüüd, pärast Läti valitsuse kiiret otsust, kõik korras olla. Pank ei muutunud maksevõimetuks, hoiustajate raha ei lähe kaotsi ega jäänud ka kinni. Samal ajal näitab Parexi pangaga juhtunu selgelt, et ülemaailmne finantskriis pole veel läbi ja selle järellainetuse hirmus tuleb meil elada veel tükk aega. Kuigi valitsused ja keskpangad on tõstnud hoiuste tagamise ülempiiri, andnud ja lubanud pankadele edasist likviidsusabi, langetanud otsustavalt intressimäärasid, seilavad finantsturud ja majandus endiselt tundmatutes, piiratud nähtavusega tormivetes. Ja jõuliselt mängu astunud Läti valitsus peab arvestama, et Parexil on ligi 12 miljardi Eesti krooni väärtuses sündikaatlaene, mis tuleb järgmisel aastal tagasi maksta.  

Kindel see, et riigid, Läti sealhulgas, teevad finantssüsteemi püsti hoidmiseks enam-vähem kõik, mis nende võimuses. Pidagem pöialt, et need jõupingutused suudaksid allakäiguspiraali lõpuks ometi peatada.