Eesti riigijuhtidel on lihtne leida formaalset vabandust, miks sel kohtumisel polnud meie riigi esindajat. Esiteks oli tegemist Põhjamaade ministrite nõukogu koostöökohtumisega ja Eesti sellesse võimuorganisse ei kuulu. Teiseks oli meil samal ajal suur pidupäev, mistõttu oli nii presidendil kui ka peaministril muid kohustusi.

Ent seda ei vabanda miski, et me oleme ka mentaalselt Põhjamaadest kaugenema hakanud. Laulupidudel küll armastame laulda „Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa, /.../ sind ei jäta ma“ või „Me oleme põhjamaa lapsed“, aga ametlikes Põhjamaades praegu väga tähtsaks peetavas kliimamuutuse küsimuses oleme pigem leiged ja skeptilised ning isegi rehepaplikud motiivid ei sütita Eesti inimesi Euroopa kliimapoliitikast kasu otsima.

Toimetuse seisukoht: Eestil on vaja hüpata Põhjamaade paati, sest peale maailma päästmise kindlustame nii ka omaenese tulevikku.

Tuleb aru saada, et olenemata sellest, kas kliimamuutus on suures osas inimtekkeline, nagu peaaegu kõik teadlased arvavad, või mitte, tõotab see meile tuua ebameeldivaid tagajärgi. Oleme ju kohanenud elama praeguses kliimas, kujundanud selle järgi oma ehitised, põllumajanduse jm. Ühes hiljuti avaldatud teadustöös prognoositakse, et kui maailma keskmine temperatuur tõuseb tööstusajastueelsega võrreldes üle kahe kraadi, sagenevad põhjapoolkera parasvöötmes äärmuslikud kuumaperioodid ja pikad paduvihmad. Praegu saame vahel nuriseda suvise kehva suusailma üle, aga põuane kuumus, mis vaheldub paduvihmaga, ei ole sugugi parem väljavaade. Rääkimata rahvasterände intensiivistumisest ja muust harjunud eluolu kõigutavast, mida kiire elutingimuste muutumine kaasa toob.

Põhjamaade riigi- ja ärijuhid lõpetasid eespool nimetatud kohtumise tõotusega mõjutada maailma oma eeskujuga ning saada kliimamuutuse leevendamisele suunatud tegevuse liidriteks. Eestilgi on vaja hüpata sellesse paati, mitte sabas venijate omasse, sest peale maailma päästmise kindlustame nii ka omaenese tulevikku.