Juhtkiri: Leedo või riigi monopol

Inimestele, kel endil sageli Saaremaale või Hiiumaale sõita pole vaja, võib suvel hoogu koguma hakanud ärimatšist – majandusminister Juhan Parts praegu mandri ja saarte vahelist laevaliiklust korraldava Vjatšeslav Leedo vastu – kujuneda põnev vaatemäng.

Eelmise matši pidas Leedo aastatel 2003 ja 2004 tollase majandusministri Meelis Atoneniga, ja võitis.

Partsi šansid laevaliiklus riigi kätte tagasi võtta on Atoneni omadest selle poolest paremad, et tal on rohkem aega. Atonen sai ministriks aprillis 2003 ja tal tuli leida Leedole alternatiiv või sõlmida temaga uus veoleping hiljemalt septembriks 2004, kui vana leping lõppes. Partsil on aega 2016. aasta sügiseni ehk kaks korda rohkem.

Muus osas on lugu suuresti endine. Mandri ja saarte vahel liikluse korraldamiseks on vaja praame, aga peale Leedo kontrolli all olevate praamide neid praegu ei ole. Partsil tuleb praamid Leedolt ja nende ehitamise rahastajatelt ära osta – kui Leedo soostub müüma – või ehitada uued. Ka Leedo poolt vaadates on olukord keeruline, sest tema praamid on ehitatud spetsiaalselt Väinamere jaoks. Kui Parts veenab valitsust minema seda teed, et riik laseb liinide ülevõtmiseks ehitada uued praamid, ei jää Leedol pärast praeguse lepingu lõppemist ilmselt üle muud, kui oma praamid kehva hinnaga mujale müüa.

Majanduslikus mõttes on paraku kulukas, kui riik soetab loomulikku monopoli meenutavate liinide teenindamiseks alternatiivse laevastiku, maksumaksjale ei ole see kindlasti mitte optimaalne lahendus. Samuti on küsitav, kas riik tõepoolest suudaks praamiliiklust ökonoomsemalt korraldada kui paarkümmend aastat selle alaga tegelenud Leedo. See, kuidas Partsi juhitud ministeerium Estonian Airi valitses ja Edelaraudtee lepingu lõpetamisega kohtuvaidlusse takerdus, suurt usku majandusministeeriumi kompetentsusse kahjuks ei tekita.

Leedo soodustab muidugi ise ka praamide rentimise segase ja keerulise struktuuriga arvamust, et küllap ta sahkerdab ja saab riigilt liiga palju raha. Partsi hurraataktika „vabaneme puugist nimega Leedo” ei ole sellegipoolest tark. Atoneni see igatahes ei aidanud. Läbimõeldud läbirääkimised Leedoga annaksid nii maksumaksjatele kui ka praamisõitjatele parema tulemuse kui vastandumine. Kaalumist vääriks ka järkjärguline praamiliikluse ülevõtmise variant: riik telliks alustuseks ühe või kaks uut praami, millega Eesti Loots või Tallinna Sadam Leedo omadele konkurentsi hakkab pakkuma, edu korral võtaks hiljem üle ka Leedo äri.