JUHTKIRI | Linnapea viimane võimalus korruptsiooni tõrjuda
Kes tahab sõita Lamborghiniga, peab vanu busse remontima. Tallinna Linnatranspordi AS-iga (TLT) seotud korruptsiooniloo peategelasel Jaanus Vingil näis see tõde käpas olevat. Tema ja ta kaaslastega tegelevad edasi uurimisorganid, mis loodetavasti suudavad ka näidata, kuidas Tallinna raha moondus kõigile märkamatult luksuslikeks sõiduautodeks ja muudeks hüvedeks.
Tallinna võimudesse ei saa suhtuda kaugeltki nii lootusrikkalt. Arusaadav, et Edgar Savisaare ajal moodustunud korruptsioonivõrgustikke võib olla rängem puhastada kui Heraklesel Augeiase talle. Paraku pole ka näha, et see oleks prioriteet.
Esitame mõned küsimused. Miks istuvad TLT nõukogus endist viisi ainult keskerakondlased? Ehk olnuks kriitilisema koosseisu korral rohkem põhjust silmi avada ka linnapeal ja TLT nõukogu esimehel Taavi Aasal?
Linna esindajad väidavad, et sisekontroll on TLT-s tugev, seal töötavad endised mainekad kriminaalpolitseinikud ja tegelikult jõudsid korruptantide püüdmiseni nemad. Ent kus on sisekontrolli aruanne, et avalikkus saaks tehtu tõhusust kõrvalt hinnata? Seda hoitakse kümne küünega enda teada. Täpselt samuti, kui tollase abilinnapea Mihhail Kõlvarti eestvõttel pandi enam kui aastaks kalevi alla Tondiraba jäähalli audit, mis heitis selle juhile Jelena Glebovale ette täielikku saamatust.
Võim, kes on asunud enese parandamise teele, nii ei käitu. Vaja oleks igasuguse salatsemiseta näha, kuidas pistisekultuuriga võitlemine võetakse linna prioriteediks.
Märgid loevad. Näiteks selline tähelepanek, et peaaegu märkamatult tegutseb just TLT palgal süüdimõistetud korruptant Ivo Parbus. Viimati paistis ta avalikkuses silma valetamisega, kui väitis, et pole oma lasteraamatu „Tramm nimega Moonika” eest linnalt tasu saanud.
Omapoiste upitamisest ja silmade kinnipigistamisest algabki suhtumine, mis viimaks viib miljonite eurode suuruste altkäemaksudeni. Linnapea Aasa süütutest silmadest varsti enam ei piisa, et jätta kõva häälega hüüdmata: „Ei usu!”
Eilne tagasiastumine TLT nõukogu eesotsast ei lahenda süstemaatilist vajadust plats vanadest korruptantidest puhtaks lüüa. See oleks Taavi Aasal ka viimane võimalus end usutavaks muuta.
