Tsiklimehed Vao külas Foto: Rauno Volmar

Positiivsest alustades: kui mitmesaja mootorratta tekitatud kärinat-mürinat mitte arvestada, möödus meeleavaldus tõepoolest vaoshoitult. Rassistlikke loosungeid ei lehvitatud, varjupaigataotlejate keskust ei piiratud ega rünnatud.

Ent pole kindel, mis oleks saanud siis, kui keskuse elanikud oleksid laupäeval kodus olnud. Aga nad ei olnud, sest mootorratturite ühissõidupäeva hommikul viidi nad ekskursioonile Eestit uudistama. Kindlasti oli see riskivaba ja keskuse elanikke säästvam lahendus, aga samal ajal omamoodi sümboolne, sest Eesti pagulaspoliitikat on seni iseloomustanud püüe teema silma alt kõrvale toimetada. Ja kui teema ühel hetkel siiski kõigi huviorbiiti tõuseb, ongi pinnas küps meeleavalduste korraldamiseks.

Ekskursioonile viimine oli riskivaba lahendus, aga samal ajal omamoodi sümboolne.

Mis siis, kui Vao keskuse ülerahvastamise asemel oleks valitsus aegsasti rajanud veel paar-kolm põgenikekeskust? Väga võimalik, et sellegi vastu oleks protestitud, aga nüüd on õhkkond üleeuroopalise põgenikekriisi tõttu ülesköetum ja põgenike paigutamiseks kohti leida veelgi keerulisem. Põhimõtteliselt ei tohiks paarisaja pagulase vastuvõtmine Eestile üle jõu käia, aga Vao keskuse puhul on valitsus lasknud käest võimaluse luua näide, et säärastes keskustes suudetakse pagulasi Eestis elamiseks hästi ette valmistada. Selle asemel tuleb valitsusel nüüd vastu tuult astuda.

Siinkohal on paslik toonitada, et Eesti elamisloa saanud põgenike ja pagulaste lõimimine on ülesanne, mida ei tohi üksnes riigi mureks jätta. Paari nädala eest soovitasime ühissõitu kavandavatele mootorratturitele, et üks kord viiesajakesi käimise asemel võiksid nad käia Vaos väikeste gruppidena igal nädalavahetusel pagulastele Eesti kombeid tutvustamas ja eesti keele praktikat pakkumas. Või nagu soovitab Mati Heidmets tänase lehe arvamusküljel: „Igaüks osaleb. Saabujaid tuleb kohalike kommete juurde tuua nii tänaval, poes kui ka bussis, nad tuleb kaasa võtta sauna, jahile ja jaanitulele.” Mootorratturite ühissõit esindas kahjuks pigem vastupidist püüdlust: tõmmata nende ja meie vahele terav eraldusjoon.