Kui konflikt lühidalt kokku võtta, siis sooviksid Oleg ja Andres Sõnajalg püstitada mahajäetud Aidu karjääri umbes 30 uudse tehnoloogiaga tuulikut. Mõistagi selleks, et elektrit toota, aga ka selleks, et välismaistele ostjatele enda hiiglaslike aparaatide paremust tõestada.

Kaitseministeerium ütleb, et tuulikud jäävad nende radaritele ette ja nõrgestavad seega Eesti julgeolekut. Ergo tuulikuid ei tule. Punkt.

See pole üldse koht, kus peaks end pidama eri pooltel olevateks vastasteks. Tuuleenergiast kujuneb suur tulevikuteema. Näiteks Eesti taastuvenergia koja ja keskkonnaühenduste koja ühisest uuringust selgub, et Eestis tarbitavast elektrienergiast tervelt pool võiks tulla tuulikutest. Ka mujal maailmas otsitakse CO2 heitmete vähendamiseks fossiilkütustele energiliselt alternatiive. Teisisõnu tuleb oma Eesti tooteid püüda turustada just nüüd ja praegu.

Juuksekarva lõhki ajades võib üks pool küll võidu saavutada, ent Eesti huvides oleks, et asjaosalised jõuaksid kompromissile.

Ent raske on vastu vaielda väitele, et mingi äriprojekt ei tohi seada ohtu Eesti ja liitlaste kaitsevõimet. Üldised huvid kõigepealt.

Ometi need huvid ei vastandu. Kui Eesti ettevõtetel läheb hästi ja Eesti elektrienergiaga varustatus paraneb, aitab see samuti kaasa tugevale ja kaitstud Eestile. Ei tasuks maha magada ka märgilist momenti, et siin on olemas kohaliku omavalitsuse kindel toetus.

Eesti on õigusriik, kus ka kõige põhimõttelisemad vaidlused lahendab kohus seaduste alusel. Vaidlusi on palju. Praegu näiteks usuvad Sõnajalad, et kui neil ühe firma all ehitada ei lubatud, siis võib jätkata teise loaga ja teise juriidilise isiku all. Riik seda ei arva ja juba põhimõtte pärast pole nõus „ebaseaduslikku” rajatist kuidagi legaliseerima.

Selline jonn võib küll viia nii tõe kui ka õiguseni, aga mitte parema tulemuseni. Kui kokku lepitaks, kasvaks sellest kasu kõigile. Istuge maha ja proovige, lahendus on kindlasti olemas! Ühest võimalikust keskteest saate lugeda ka tänasest Eesti Päevalehest.