JUHTKIRI: Lugupidamatusavaldus lugejatele
Rahvaraamatukogud pidid toona koostama nimekirja 2007. aastal soetatud raamatutest, mida kordagi laenutatud polnud.
Näiteks Tartumaa rahvaraamatukogude nimekirjast selgub, et viis neist polnud mitte kellelegi laenutanud Ilmar Trulli luuleraamatut “Järvevaht ja joogivesi”, neljas raamatukogus seisis ilma lugejateta Ene Mihkelsoni “Katkuhaud”, kolmes Tõnu Õnnepalu “Flandria päevik” ning kahes Mehis Heinsaare “Rändaja õnn”. Kõik need raamatud olid pälvinud kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2007. aasta preemia. Ehk kuulusid niisiis sellesse raamatute kategooriasse, mille ostmine on alates sellest aastast raamatukogudele kohustuslik.
Trull, Mihkelson, Õnnepalu ja Heinsaar on kõik väga head kirjanikud. Seda teadsid ka raamatukoguhoidjad, kes nende teoseid tellisid.
2008. aasta lõpus kärpis kultuuriministeerium veerandi võrra riigi toetusi rahvaraamatukogudele. Raamatukogutöötajatel oli raske vastu hakata – kuidas sa ikka kaitsed end, kui just äsja on välja tulnud, et sinu tellitud raamatuid pole loetudki? Pärast kärpeid loobusid mitmed rahvaraamatukogud vähem populaarsetest raamatutest – kasinamalt hakati ostma kodumaist kirjandust, Avatud Eesti Raamatu sarja, Eesti Mõttelugu. Ehk siis neid raamatuid, mille puudumist praegu neile ette heidetakse.
Toetusi pole siiamaani tõstetud. Tänavu saavad rahvaraamatukogud riigilt 1,6 miljonit eurot. Tühine summa, kui võrrelda näiteks erakondade rahastamisega. Ja sellestki rahast poole kasutamine kirjutatakse nüüd raamatukogudele ette. Mitte usaldades raamatukoguhoidjate haridust ja kompetentsi. Mitte austades lugejate soove ja maitset.
Mis on selle järelmid? Üks oht – millele on osutanud Tauno Vahter kirjastusest Tänapäev – on see, et löögi alla satub tõlgitud väliskirjandus. Reisiraamatuid ja roosasid armastusromaane mitte ostes kaoksid viimasedki lugejad. Teine oht peitub aga selles, et üha rohkem raamatuid jääb lihtsalt seisma. Aastal 2008 olid seisvad raamatud sobiv taustadekoratsioon raamatukogude rahastamise kärpimisele. Kas peame kartma, et edaspidi küsitakse: miks neid raamatukogusid üldse vaja on?
Võrreldes Eesti Päevalehe paberversioonis ilmunud artikliga on EPL Onlines ilmunud teksti mõnevõrra muudetud, et parandada ära algses tekstis olnud faktiviga.
