On põhjust arvata, et Eesti kõrvalisemates kantides on asjalood päris muserdavad. Saaremaal ehmatas inimesi kuueaastase poisi surm Kõrkvere ranna jääkülmas vees. Paat triivis tugeva tuulega rannast minema, poiss oli üksi paadis, hüppas sealt seletamatutel põhjustel merre ja suri seal. Kohalikel polnud teist paati võtta, et tuulega triivima läinud alusele järele minna, 18 kilomeetrit eemal Orissaares päästekomandol samuti paati polnud ja kümnete kilomeetrite kauguselt Kuressaarest saabunud abi jäi lihtsalt hiljaks.

See, et mereäärsel päästekomandol pole päästepaati, on absurdne tõsiasi. Just selliste lünkade likvideerimisele võiks uus minister end pühendada. Eelmine, IRL-i esindav Ken-Marti Vaher ilmselt ei taibanud sellega tegeleda. Ja ju pole siis ka endist päästeameti juhti ja nüüdset riigikogulast Mati Raidmat olnud lünkade esiletoojana piisavalt näha ega kuulda.

Millal jõuab meieni abi? Mitte üksnes NATO õhuturbelennukid ega alliansi eelpaiknemislaevad, tankid trümmis ootamas, vaid julgeolekuabi laiemalt. Millal meid aidatakse, kui juhtub trauma või tabab äkiline haigus? Millal tuleb politsei, kui näeme vargust või peksmist? Kas päästjad saabuvad enne või pärast maja mahapõlemist? Riigikassas valitseb eelarvetasakaal on tore mõõdik, kuid vastused neile küsimustele näitavad meie tegelikku heaolu palju paremini.

Abi tulek sõltub väga palju sellest, kus vahejuhtum toimub. Ka 2013. aasta suvel Pärnumaal Lemmerannas olnud peksmine, kuhu politsei sekkumist ei tulnud ega tulnud, toimus kõrvalises kandis.

Pole ilmselgelt realistlik tagada igas Eesti nurgas ülikiiret reageerimist. Eesti ei jaksa seda üleval pidada. Kuid selle kõrval, kui komandol pole paati, tekitavad kunagised suitsusukeldumise võime arutelud hämmingut. Paat on ju lihtne riistapuu! Ja kui see on olemas, võiks edasi vaadata, kui mitu meie riigi kolmest kallist Augusta-kopterist homme õhku suudab tõusta.