JUHTKIRI | Macron surub peale kahjulikku mängu
Välisminister Urmas Reinsalu kirjutas laupäeval alla Euroopa Liidu 14 välisministri ühiskirjale, mis kutsub Euroopa Liitu jätkama liitumisprotsessi, mille Prantsusmaa president Emmanuel Macron kuu aja eest blokeeris. Reinsalu, st Eesti tegi õigesti. Macronile tuleb vastu seista, et ta Ida-Euroopat ja Balkanit Venemaa kätte ei mängiks.
Eestis on palju kõlapinda saanud Macroni ütlus NATO ajusurmast. Kuid seesama „ajusurnud” NATO võtab Põhja-Makedoonia suure tõenäosusega juba järgmisel kuul oma liikmeks, näidates end tänu sellele usaldusväärsema ja sõnapidavama ühendusena kui Euroopa Liit. Pigem võiks ajusurnuks nimetada Prantsusmaa hoiakut EL-i laienemise küsimuses – nii Macroni kuu aja tagust vetot kui ka hiljem tehtud ettepanekuid ühinemisprotsessi muutmiseks. Nood ettepanekud on ju eelkõige venitamistaktika, viis otsesõnu „ei” ütlemata laienemist torpedeerida.
Võib-olla teenib Macron selle eest mõne sisepoliitilise plussipunkti, aga välispoliitiliselt tegi ta kolossaalse vea. Tema jutt, et teeme enne laienemisega edasi minekut praeguse EL-i korda, kõlab esmapilgul isegi mõistlikult. Aga arvestades remondi võimalikku kestust, oleks Macron sama hästi võinud öelda, et läheme laienemisega edasi siis, kui põrgu jäässe läheb. Üleüldse pole keset mängu reeglite muutmine aus.
Palju targem on riikidele, kes teevad EL-iga liitumiseks suuri ja siiraid jõupingutusi, EL-i liikmesuse perspektiiv alles jätta. See ei takista samaaegset EL-i remonti. Seda enam, et praegu on EL-i ukse taga ootel ainult kaks riiki, Põhja-Makedoonia ja Albaania. Eriti esimese peaminister Zoran Zaev on oma kodumaa EL-i- ja NATO-kõlblikuks muutmiseks teinud kahe aastaga ära suure töö. Kui nüüd jääbki EL-i uks Macroni tõttu Põhja-Makedoonia ees suletuks, siis selle riigi ega terve Balkani ja Euroopa stabiilsust see küll ei suurenda. Sama lugu on Albaaniaga.
EL-i kandidaatriikide hulka kuuluvad ka Serbia ja Montenegro, aga niipea nad EL-i uksele reaalselt ei koputa, rääkimata Bosniast ja Hertsegoviinast ning Kosovost, mis pole veel kandidaatriigidki. Kasvõi migratsiooni parema kontrolli all hoidmise seisukohast oleks EL-il mõistlik hoida kõigi Balkani riikidega konstruktiivseid suhteid, mitte lükata neid Venemaa ja Hiina rüppe. Liitumisläbirääkimiste ukse avatuna hoidmine täidaks seda ülesannet hästi, olemata samal ajal EL-ile suureks koormaks.
