Juhtkiri: Majanduskasvu defitsiit
Turge, millega meil on või saaks olla rohkem pistmist, iseloomustas hiljuti majandusteadlane Heido Vitsur: „Ei põhjas, läänes ega idas pole näha midagi, mis võiks ekspordist tugevalt sõltuvat Eesti majandust toetada.”
Sellises olukorras jääb üle kaks asja: esiteks tegeleda siseturu elavdamisega ja teiseks survestada maailma majandusmootoreid nagu Saksamaa ja USA ajama poliitikat, mis nende majanduse ja koos sellega ka maailma majanduse kiiremini käima tõmbaks. Mõistagi peavad ettevõtjad püüdma kehvas keskkonnas rammusamaid nišše leida. Osal see õnnestubki, aga ajalooline kogemus näitab, et terve riigi majanduse eksporditurgudest oluliselt kiiremas tempos liikuma panemiseks ei piisa.
Sisenõudlust saab riik elavdada, kulutades rohkem, kui maksudena riigieelarvesse kogub. 2009. aasta üleilmse majanduskriisi ajal tegid seda paljud suured riigid, kes võlakoorma all veel päris käpuli ei olnud, ja päästsid maailma uuest suurest kriisist. Meist veidi madalama krediidireitinguga Läti laenas kevadel miljard eurot kümneks aastaks
2,9%-ga, Eesti saaks ilmselt rohkem kui 0,5% võrra odavamalt. Aga peale traditsioonilise küsimuse, kas Eesti riik oskaks laenuraha piisavalt targalt kasutada, on päevakorras ka laiem küsimus: võib-olla on Euroopas parimal juhul 2–3%-ni küündiv majanduskasv mitte tsükliline, vaid paljuski ka rahvastiku vananemisest tingitud nähtus, kaua kestev uus normaalsus?
Kui nii, siis tulebki riigile laenu võtmisega ettevaatlik olla. Rohkem jumet on ideel tõsta maksupoliitiliste võtetega madalapalgaliste sissetulekuid, et need saaksid rohkem tarbida (ja ettevõtjate käivet kasvatada).
Kui rääkida terve euroala riikide majanduse kasvu kiirendamise võimalustest, siis kõige rohkem saaks selleks ära teha Saksamaa. Väga konkreetse retsepti andis Saksamaale äsja ajakiri The Economist: „Ehitage rohkem sildu ja teid, proua Merkel.” Saksa riik saaks praegu pikaajalist
laenu peaaegu tasuta – umbes 0,8%-ga. Ent sakslaste ajaloolised õppetunnid räägivad lõdva eelarve- ja rahapoliitika vastu. Tänu suurriikide koordineeritud tegevusele pääses maailm viie aasta eest uuest majanduskriisist, mis oleks jäänud kummitama mitut põlvkonda. Ent oht, et säärane kriis maailma lähiaastail lõpuks ikka tabab, on endiselt õhus.
