Näiteks Iirimaa võlus välja koguni 8,1% kasvu ja Leedu majandus kasvas 0,1%. Ligi kümme Euroopa riiki piirdus 2–3% langusega, nii et jäi meist mõõtmisvea kaugusele.

Teisisõnu: Eesti majandusel pole ei kolmandas kvartalis ega ka kogu 2020. aasta vältel läinud suhteliselt hästi, vaid naabritega võrreldes tavaliselt. Arvestades, et naabritega võrreldes on Eesti valitsus Eesti sisemajandust vähe piiranud, võib tulemust isegi kahvatuks nimetada.

Kevadel tegi valitsus halvima vältimiseks mõned õiged majanduspoliitilised otsused, aga pärast seda jäi loorberitele puhkama. Mida väiksemaks vajus koroonanakatumiste arv, seda elavamalt tegelesid koalitsioonipartnerid pseudoprobleemidega. Sellelt lainelt pole nad siiamaani tahtnud lahkuda. Selle asemel et töötada riigieelarve, EL-i eelarve, KredExi ja Maaelu Edendamise SA (MES) kriisimeetmete raha võimalikult targa kasutamise nimel, trollitakse avalikkust abielureferendumi ja katuseraha arulagedustega. Et suurte rahapadade kasutamine pälviks vähem tähelepanu.

Näiteks kevadel suure hurraaga välja kuulutatud KredExi erakorralisi meetmeid võib suures plaanis pidada läbikukkunuks. Riigikontrolli andmetel on kevadel prognoositud 6000 asemel jõudnud laenu- või käenduslepinguni ainult u 300 ettevõtet. Osalt on selle põhjus kardetust majanduslikult kergemini möödunud suvi ja sügis, aga ka meetmete ebaselged ja ebaotstarbekad tingimused.

Paistab, et KredExi ja MES-i kriisimeetmete puhul ei huvita valitsust koroonaviiruse levikust tulenevad uued ärivõimalused ega vanade hoidmine. Näiteks turismisektoril lastakse rahumeeli verest tühjaks joostata, ehkki on selge, et turism ei sure selle kriisi tagajärjel välja, vaid ärkab ellu. Iseasi, kas ka Eestis. Valgevene IT-ettevõtetele on uut kodu pakutud loiult.

Asi tüürib sinnapoole, et valitsus ei kasuta praegust kriisi jõukust loovate muutuste katalüsaatorina, kuigi raha oleks. Pigem saame kriisiga juurde ainult riigivõlga ja korruptsiooni.