Sellise käitumise tagamaid võib mõista, kuid seda ei saa heaks kiita. Vägivallatsemise õudusest mööda vaatamine ei ole lahendus. Väide „kui peksab, siis armastab” ei vasta loomulikult tõele, vaid viitab hoopis vägivallatseja väärastunud psüühikale. Ei ole vägivalla talumist lõppkokkuvõttes väärt ka võimalikud materiaalsed hüved, mida osa vägivallatsejaid naise ja laste peksmise vahele pakuvad. Füüsilised traumad ja aastateks painama jäävad hingehaavad – eriti, kui asjasse on segatud ka lapsed – on liiga kallis hind säärase materiaalse „kindluse” eest.

Lähikondsed, kes te teate: väljuge mugavustsoonist ja vähemalt proovige ohvrit tema ummikusse jooksnud elust välja aidata.

Kuna ohvrilt nõuab vägivallast teatamine tihti suurt eneseületust, on lähikondsetel, kes teda seda tegema julgustavad ja abi pakuvad, suur väärtus. Tõsi küll, ohver ei pruugi kohe olla valmis oma elu muutma, isegi siis, kui talle selleks igakülgset tuge lubatakse. Seetõttu ei saa abipakkujad alati väga sirgjooneliselt tegutseda. Tuleb vaadata, et probleemi eitamise faasis ohvrit ei ajendataks hoopis sügavamale peitu minema.

Kui te ainult kahtlustate vägivallatsemist ega ole selles päris kindel, ei tohiks ikkagi vaikida, vaid tuleks pöörduda asjatundjate – naiste tugikeskuste või politsei – poole, et nõu küsida või uurimist paluda. Ühest küljest peab naine saama teha oma pereelu puudutavad otsused iseseisvalt, sel ajal, kui ta on selleks valmis. Teisest küljest võib sellistest pöördumistest maha jäänud märkidest olla abi vägivallatsejast vabanemiseks siis, kui naine otsustab oma elus pöörde teha.

Eestis on tuhandeid inimesi, kes teavad lähedase või naabri peres toimuvast vägivallast, aga vaikivad. Tulge mugavustsoonist välja ja vähemalt proovige ohvrit tema ummikusse jooksnud elust välja aidata.