JUHTKIRI | Märgata lapse muret ja leida talle aega
27. oktoobril möödub viis aastat Viljandi Paalalinna koolis aset leidnud tulistamisest, kus 15-aastane õpilane lasi tunni ajal maha oma õpetaja. Sellest traagilisest päevast möödunud aja jooksul on konfliktidest, kiusamisest ja vägivallast koolis palju räägitud ja üht-teist nende ärahoidmiseks ka tehtud. Aga probleemid ja ohud püsivad ning raske on vastu vaielda pessimistide arvamusele, et järgmine draama on ainult aja küsimus.
Tõsi, kiiva kiskuvatest koolisuhetest ja nende ennetamise viisidest räägitakse palju. Üha rohkem koole rakendab kiusuennetusprogramme, nagu näiteks Kiusamisvaba Kool. See on hea ja seda on vaja. Kuid samal ajal püsivad ja võib-olla isegi süvenevad ühiskonnas tendentsid, mis kiusamisele ja konfliktide vähenemisele sugugi kaasa ei aita.
Selles kontekstis on probleem eelkõige see, et ühiskonnas on palju ärevust, närvilisust ja depressiooni – nii lapsevanemate kui ka koolitöötajate ja seetõttu ka laste seas. Ega paista, et seda vähemaks jääks. Ka mitu Eesti Päevalehe praegusele arvamuskonkursile saadetud kirjatööd on just sellele probleemile tähelepanu juhtinud.
„Kui kodus pidevalt tülitsetakse, poisi hingeelu naeruvääristatakse ja abielukriisi elatakse välja laste peal, siis see aur koguneb kohutava survega ventiili alla ja tahab sealt valla pääseda – destruktiivselt, lõhustavalt, laastavalt ja purustavalt,” kirjutas mõne aja eest õpetajana töötanud Ramo Pener. Võimalused hingehädade puhul nõu ja abi saada on Eestis aga kehvad, oluliselt väiksemad kui füüsilist tervist kahjustavate haiguste puhul, selgitas teises konkursiloos psühholoog Triinu Tänavsuu.
Käitumisprobleemid tekivad üldjuhul lapsel, kes tunneb ennast mingil põhjusel ebakindlalt. Selle algpõhjusele jälile saamine ei ole sageli lihtne, isegi siis, kui vanemad või õpetajad detaile ja ohu märke tähele panevad ning leiavad aega probleemiga tegelemiseks. Pahatihti aga aega ei ole, sest õpetajate töökoormus on niigi väga suur ja tugispetsialiste napib.
Aega märkamiseks tuleb vanematel leida ja õpetajatele võimaldada, vastasel juhul ei pruugi parimadki kiusuvastased programmid minna nii sügavuti, kui probleemi juurte ravimiseks oleks vaja.
