Martin Helme riigikogus Foto: Martin Pedaja

Martin Helme hüüatas eilsel riigikogu rahanduskomisjoni istungil emotsionaalselt, et Louis Freeh’ küsimus on naeruväärne. Ei, see ei ole naeruväärne. Martin Helme sisulistest vastustest hoidumine varjab tõika, et ta on Eesti riigi nimel Freeh’ bürooga sõlmitud lepinguga ilmselt rängalt rehale astunud.

Mida me praeguseks teame? Helme sõlmis sisuliselt ainuisikuliselt, oma kahe nõuniku abiga lepingu advokaadi ja lobisti Freeh’ga, et saada Skandinaavia pankadelt kätte osa trahve, mida neile võidakse USA-s määrata Eesti kaudu korraldatud rahapesu eest. Teame, et esiti valiti mitte kõige selgemate kriteeriumite alusel välja neli-viis bürood, kellest kolm reageerisid ja ainult üks jäi viimaks enda pakkumuse juurde. Selle büroo palkamise kohta kirjutas välisministeerium hinnangu, milles tõi esile büroo halva maine Ühendriikides.

Teame, et bürool näib olevat selge huvide konflikt ja rahandusminister otsustas tehinguga edasi liikuda, ehkki konkurss sisuliselt nurjus.

Võime ainult oletada, miks oli Helme nii varmalt valmis Eesti riigi mainet mänguri täringuna lauale heitma. Võib-olla on tema jaoks Eesti saatusest märksa olulisem võimalus näidata end oma kitsale valijaringile võitlejana? Paraku pole kaugeltki kindel, et vähekogenud ministril on närvi ja oskusi elukutseliste liigas võidusumma sogasest veest koju tuua.

Peaminister peaks ütlema „Jah, see on Eestile parim lahendus” või Martin Helme soolo lõpetama.

Ent mis on kaotuse hind? Peale naeruvääristamise tõttu pihta saanud maine pole valitsus hinda selgeks teinud. Helme juhitud rahandusministeerium ignoreerib endiselt elementaarsemaidki küsimusi selle kohta, mida me oleme vastutasuks riski eest ära lubanud.

Kõige kummastavam on siinkohal peaministri roll. Helme on poliitik ja hoolitseb enda eest oma valijate silmis. Ent miks laseb valitsusjuht Jüri Ratas tal sel viisil soolot teha? Kui välisminister Urmas Reinsalu vastustest jääb mulje, et tehingut pigem tauniti, siis Ratase puhul tundub sageli, et ta kuuleb nii mõnestki täiesti viimasena.

Hämar kokkulepe vajab vähemalt seda, et peaminister paneks mängu oma usalduse ja ütleks: jah, see on meie teadmiste järgi parim võimalik samm. Või siis peaks ta otsustavalt pidurit tõmbama. Kuniks valitsusjuht vaikib, mängib paraku oma soolodega Eesti riigi peremeest üks Helmedest. See ei tee peaministri juhtimisoskusele just au.