Tarbijaid teavitatakse kehvasti, eriti taimekaitsevahendite jääkide koosmõju koha pealt... Foto: Raivo Tasso

Eesti riigil on ligi 120 töötajaga veterinaar- ja toidulaboratoorium, umbes 180 töötajaga põllumajandusamet, 150 töötajaga põllumajandusuuringute keskus, rohkem kui 300 töötajaga keskkonnaamet, ligi 170 töötajaga keskkonnainspektsioon, ligi 50 töötajaga tarbijakaitseamet ja veel muidki riigiametnikke, kellesse toiduohutuse teema ühe või teise nurga alt puutub. Selle armee suurust arvestades oleks loomulik, et tarbijad ei pea meie kauplustes ja turgudel müüdava toidu ohutuse pärast eriti muretsema.

Kahjuks näitab palju kajastamist leidnud riigikontrolli raport „Riigi tegevus toidu ohutuse tagamisel”, millest kirjutasime eilses Eesti Päevalehes, et nii see päriselt ei ole. Tuleb välja, et vähemasti veterinaar- ja toiduameti (VTA) – mille tegevust riigikontroll kõige põhjalikumalt uuris – eesmärk on olnud pigem oma töö lihtsamaks tegemine ja tulemuste ilustamine kui toiduohutuse sisuline parandamine. Raportist saab lugeda, et VTA teeb rohkem laborianalüüse toidule, mis eeldatavasti on saasteainetest puhtam; analüüsimine võtab nii kaua aega, et kaup jõutakse enne tulemuste selgumist ära müüa; tarbijaid teavitatakse kehvasti, eriti taimekaitsevahendite jääkide koosmõju koha pealt...

Kontrollide arvu suurendamine maksab. Parem õppida kasutama riigi kogutavat infot ja seada kontrolliteravikku nutikamalt.

Kuidas lahendada säärased probleemid kõige paremini? Kõige lihtsam vastus on: rohkem kontrolli, laborianalüüse ja uuringuid. Aga nii takerdutaks peagi rahapuudusse. Näiteks põllumajandusameti vastusest riigikontrollile saab lugeda, et aastas kontrollib amet umbes 450 tootmiskohta. Kontrollide arvu saaks suurendada, aga „iga täiendava 100 kontrolli tegemiseks on vajalik 1 täiendav ametikoht arvestusliku maksumusega 42 000–45 000 eurot, millele lisandub laborianalüüside maksumus ligikaudu 28 000 eurot”.

Seetõttu tuleks põhirõhk seada mujale kui kontrollikordade arvu suurendamisele. Kuna ametkondi, kellesse toiduohutus mingil viisil puutub, on palju, tõuseks kindlasti kasu nende koostöö parandamisest. Et ei tehtaks topelttööd. Et teatud tootjad või tooted ei „kukuks” ametkondade vahele ega jääks kontrolli alt välja. Et andmeid, mida riik põllumajanduse ja toidu kohta kogub, kasutataks kontrolliteraviku suunamiseks sinna, kus rikkumiste oht on parasjagu kõige suurem.