Kaur Kender Sirbi toimetuses Foto: Vallo Kruuser

Maksumaksja rahaga väljaantavas kultuurilehes Sirp käib torm. Avaliku konkursi asemel tehti suunatud pakkumine, ja uus lehe peatoimetaja kohusetäitja Kaur Kender vallandab teenekaid töötajaid. Kender lubab parandada riigi kuvandit kodanike silmis ja teatab talle omases stiilis, kuidas talle käib närvidele kultuuriinimeste vingumine. Kõik kokku kõlab nagu jõuline riigitruuduse kasvatamine – ja kellele see veel võiks mokkamööda olla, kui mitte võimulolevale parteile? Loomulikult pole riigist positiivselt mõtlemises midagi halba. Kuid kokkulangevus parteilise Eesti üle uhke olemise ja riigi kuvandi parandamise vahel on ilmne. Võib küsida, kas see tähendab kriitiliste mõttesuundade vaigistamist.

Kultuuriminister Rein Lang kinnitab, et pole peatoimetaja valimist ja toimetuse tööd mõjutanud. Samamoodi üritavad oma rolli vähendada teised asjasse puutuvad reformierakondlased: kantsler Paavo Nõgene ja SA Kultuurileht nõukogu juht, riigikogulane Urmas Klaas. Klaasi rolli on aga isikliku kokkupuute põhjal (tallegi pakkus Klaas seda tööd) juba jõudnud rõhutada ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli. Langi puhul on selgunud, et enne kaadrimuudatusi kohtus ta nii tulevase peatoimetaja kohusetäitja Kenderi kui ka sihtasutuse juhi Toomas Väljatagaga. See teeb mõju puudumise jutu väheveenvaks.

Kuid veelgi olulisem on legitiimsuskriis, milles minister Lang ja peatoimetaja Kender tegutsevad. Kenderit pole valitud avalikul konkursil, kuid tema reformid on fundamentaalsed. Suur osa kultuuriavalikkust on tema vastu häälestatud, kuid seda rohkem ta ette võtab. Tema märkus, et kultuur on „boring as s..t” – „igav kui p..k” tekitab rollikonflikti. Seni on Sirpi lugenud risti vastupidiste arusaamadega inimesed.

Langi valisid küll riigikokku tuhanded valijad, kuid hiljutiste kohalike valimiste 29 häält näitavad, et tal pole ei õiget poliitilist ega ka kultuuriinimeste toetust. Oluliste ümberkorralduste jaoks võiks seda olla. Sirp pole midagi muutumatut ega puutumatut. Kuid reformierakondlaste „meie ei tea midagi” ei veena kedagi ja teeb vastaliseks ka need, kes võiksid mõne muudatusega ühel meelel olla.